08.12.2023
Jaak Valge
Kas Eesti parlamentarism on taastatav? Jah, muidugi on Eesti parlamentarism uuesti üles ehitatav, aga loomulikult siis, kui selleks on hea tahe. Praegu on selleks ka tungiv vajadus. Ent allolevas tekstis ei keskendu ma sellele, miks parlamentarismi lõhkunud vastasseis alguse sai ega sellele, milliste konkreetsete kompromissidega konkreetne ummikseis lõpetada, vaid sellele, kuidas tagada, et niisuguseid olukordi üldse tekkida ei saaks.
Referendumid
Alustuseks märkigem, et parlamentarismi õõnestab taustal Euroopa Liidu föderaliseerumine, mis tähendab rahvusriikide suveräänsuse vähenemist. Kui väheneb riigi suveräänsus, väheneb ka seadusandja ja esinduskogu ehk riigikogu tähtsus. Seega, kui oleme parlamentarismi poolt, ei saa me olla Euroopa Liidu föderaliseerumise poolt.
Kõige efektiivsem parlamentarismi ennistav samm on põhiseaduse muutmine nii, et rahvas saab algatada referendumeid. Tuletagem meelde, et kehtiva põhiseaduse § 56 kohaselt teostab kõrgeimat riigivõimu rahvas kahel moel: riigikogu valimistega ning rahvahääletusega.
Iseseisvuse taastamise ajast alates on meie kodanikud saanud seda õigust kasutada ainult kahel korral, 1992. aastal ning 2003. aastal. Riigikogu valimisi on toimunud samal ajal üheksal korral. Mainigem võrdluseks, et näiteks Lätis on toimunud iseseisvuse taastamisest alates kaheksa referendumit ning Leedus kolmteist.
Õigus algatada põhiseaduse muutmist on vähemalt viiendikul riigikogu koosseisust ja presidendil. Kõige kiiremini saaks põhiseaduse muudatuse teha kiireloomulisena ja selle tegemiseks vajatakse riigikogu neljaviiendikulist häälteenamust ja muutmiseks endaks kahekolmandikulist häälteenamust.
Sellekohane põhiseaduse muutmise eelnõu ehk projekt, mida saaks arutada ja vajadusel muuta, on olemas. Samuti on rahvusvahelised eeskujud ning meie endi kogemus piisav, et mitte eksida. Künnised referendumi käivitamiseks peavad olema piisavalt kõrged, et ei saaks algatada avantüristlikke referendumeid, ent mitte nii kõrged, et teeks rahvahääletuste käivitamise võimatuks. Samuti on võimalik targalt sätestada osakaalud, mil referendumi otsus muutub kohustuslikuks.
Hea tahte korral saaks sellekohase poliitilise läbirääkimise protsessi ning kodanike arutelu kohe käivitada ning teoreetiliselt – parimal juhul – võiks juba poole aasta pärast tulemus käes olla. Toonitagem, et teoreetiliselt ja parimal juhul, kui selleks on siiras tahe.
Nii jääks vähemaks võimalus teha ebademokraatlikke ehk kodanikkonna enamuse tahtega selgelt vastuolus olevaid otsuseid, sest need saab referendumile saates vaidlustada. Referendumite algatamise võimalus ei võtaks riigikogult võimu ära, vaid toetaks parlamentarismi, sest referendumivõimalus suunaks parlamendiliikmeid enam läbirääkimistele ja kompromissidele ehk tegevusele, milles parlamenditöö peabki seisnema.
Pika obstruktsiooni mõttekus väheneks nullilähedaseks, sest võimalus, kui apelleerida otse kodanikkonnale, teeks obstruktsiooni kasutamise ebaveenvaks ja ebavajalikuks.
Valimisseaduse muutmine
Teine vahend on valimisseaduse muutmine, et tagada rahvaesindajatele rohkem iseseisvust ja tegutsemisruumi, garanteerides neile vaba mandaadi ka sisuliselt. Praeguse süsteemi kohaselt jaotatakse riigikogu valimistel isikumandaatidest ja ringkonnamandaatidest üle jäänud kohad üleriigilises kinniste nimekirjadega kompensatsioonimandaatide voorus. Need üleriigilised nimekirjad koostab erakond ehk erakonna juhtkond või mõni juhtisik. Mida kõrgemal kohal kandidaat üleriigilises nimekirjas on, seda suurem on tema võimalus parlamendi liikmeks saada, seda ka valijate tagasihoidliku toetuse korral.
See tähendab, et valituks võidakse saada suuremal või vähemal määral valijate soovidest mööda minnes. Lisaks tekitab see ebaõiglust, kuna kompensatsioonimandaadiga parlamenti pääsenud isikul ei pruugi olla suurem valijaskonna toetus absoluutarvuliselt ega ringkonnas proportsionaalselt, kui mõnel teisel isikul, kes riigikokku valituks ei osutunud.
2023. aastal sai 26 parlamendi liiget ehk veerand riigikogusse kompensatsioonimandaatide alusel. Neist suurem osa on kahtlemata asjalikud poliitikud, kellest omakorda osa oleks parlamenti valitud ka siis, kui kompensatsioonimandaate poleks üldse jaotatud ja kõik kohad oleksid täidetud isiku- ja ringkonnamandaatide alusel. Valimisseaduses tulekski teha muudatus, millega kaotataks üleriigiline nimekiri ja kompensatsioonimandaadid, ning see saaks toimuma niipea, kui selleks on koos riigikogu koosseisu häälteenamus, st 51 häält.
Edasi tuleks välistada nn peibutuspartide kasutamine. Sellesse parlamendi koosseisu kandideeris seitse isikut, viis europarlamendi liiget ja kaks linnapead, kes parlamendis tööle ei hakanud ning tõenäoliselt seda ei kavatsenudki teha.
Peibutuspartide kasutamise lõpetamine oleks lihtne: kui parlamenti valitud isik ei jää tööle parlamenti ega asu valitsuse liikmeks, peaks tema asemele tulema kandidaat, kes jäi oma suhteliselt või absoluutselt häältesaagilt esimesena välja, st see poliitik võib, aga ei pruugi olla peibutuspardi erakonna kandidaat. Taas oleks selleks vaja 51 häält.
Praeguses parlamendis on ompensatsioonimandaadiga tulnuid niisiis 26, lisaks seitse peibutuspardi asendusliiget ja Johanna-Maria Lehtme asemel parlamenti saanud Züleyxa Izmailova. Kokku 34. Kui arvestame ka 12 ministrite asendusliiget, selgub, et peaaegu pool ehk 46 riigikogu liikmetest ei ole n-ö otse valitud.
Tõsi, ministrite asendusliikmete tulekut parlamenti nagu ka parlamendist lahkunud liikmete asendamist ei saa ega tule välistada. Põhiprobleem ei olegi nendes, vaid muus. Need 33 parlamendiliiget, kes pole oma kohta saanud mitte valijate, vaid erakonnajuhtide tahte alusel, tunnetavad end ka hoopis rohkem oma fraktsiooni juhtkonnast sõltuvatena.
Senikaua kui eksisteerib üleriigiline nimekiri, tunnetavad ka teised, eelkõige keskmise või alla keskmise populaarsusega parlamendiliikmed oma sõltuvust, sest võib-olla tuleb neid endil järgmistel valimistel püüelda kõrget kohta üleriigilises nimekirjas, st teenida parlamenti pääsemiseks ära eelkõige oma erakonna juhtide, mitte niivõrd valijate heakskiit.
Nõnda soodustab üleriigiline nimekiri tugevat fraktsioonidistsipliini, kuid ahendab psühholoogiliselt riigikogu liikmete tegevusvabadust, rikkudes ka tema vaba mandaadi põhimõtet. Viimase kohaselt esindab riigikogu liige parlamendis oma valijate või valimisringkonna huve ja teostab riigivõimu ka kogu rahva esindajana, saades teha poliitilisi valikuid ning korraldada oma tegevust vabalt, lähtudes oma südametunnistusest ja parimast äranägemisest.
“Praegu võiks aga parlament toimida ka nii, et fraktsioonijuhid hääletavad kõikide fraktsiooniliiikmete eest. Vahet hääletustulemustes pole.”
Samuti ei suuna jäik fraktsioonidistsipliin erinevate fraktsioonide liikmeid omavahel suhtlema ja erakondadevahelisi kokkuleppeid otsima. Kompromisside alusel toimivad poliitilised kokkulepped on aga just parlamentarismi põhialuseks. Praegu võiks aga parlament toimida ka nii, et fraktsioonijuhid hääletavad kõikide fraktsiooniliiikmete eest. Vahet hääletustulemustes pole.
Kuidagi ei aitaks ka parlamendiliikmete palga tõstmine või neile nõunike palkamine, mis parlamendiliikmete kvaliteeti või nende teadmisi võiks parandada, sest otsused tehakse nii ehk nii mujal, koalitsiooninõukogus või fraktsiooni juhtkonna tasandil. Tähelepanuväärne on see, et parlamendi riiakamate liikmete hulka kuuluvad just väikese häältesaagiga, seega oma erakonna juhtkonnale eriti lojaalsed rahvaesindajad.
E-hääletamine
Kolmandaks sammuks peaks olema e-hääletamise ärajätmine vähemalt nii kauaks, kui e-vead on parandatud. Esiteks ei ole e-valimiste protsess ja tulemused tervikuna kontrollitavad ja läbipaistvad, teiseks ei ole tagatud salajasuse nõude täitmine ja kolmandaks pole võimalik kontrollida, kas serveris valimiste ajal töötav programm vastab tegelikult varem avaldatud lähtekoodile.
Norstati aprillis tehtud küsitluse kohaselt ei usalda või pigem ei usalda e-valimisi üle 38 protsendi Eesti kodanikest. Võimalik, et kõnealune tulemus ei taba hästi praegust olukorda, kuna toimus peale valimisi, mil paljud olid tulemustes pettunud. Aga tehtagu siis uus küsitlus ning arvestatagu, et kui juba mõniteist protsenti ei usalda e-valimisi, on see hoop parlamendi mainele ja seega ka parlamentarismile. Valimiste usaldusväärsus on ka demokraatliku korra legitiimsuse alus.
Niisiis on lahendused olemas. Iseasi, kas valitsuskoalitsiooni juhtisikud nende kasutamise üle läbi rääkida tahavad. Sest nende võimu see ju ei suurenda.
Jaak Valge, ajaloolane, riigikogu liige (EKRE)