12.12.2023
Liberaalide valitsetav riik vorbib siia saabunud põgenikke oma ideoloogiate järgi. Pilt on illustratiivne.
Üks Eesti inimene käis oma isaga arsti juures operatsiooniaega paika panemas. Selgus, et kirurgiline sekkumine tuleb vanainimesele paljude kuude pärast. Samas oli arstiabipunkt täis võõrast rahvast igast ilmakaarest, keda juhatati lahkelt sisse ühest, teisest ja kolmandast uksest.
See on Eesti reaalsus – võõrad on tähtsamad kui omad. Aga selle jutu alustuseks tuleb paika panna üks – me oleme Ukraina poolt, toetame teda alati, aga jõudumööda. Isegi sõdivat maad abistades ei saa unustada oma inimesi.
Aga nad on juba kõrvale lükatud. Erakondade ühine kokkulepe anda suurtele lastega peredele raha juurde tühistati – ei, meil ei ole teie jaoks raha. Kui on vaja raha Ukraina jaoks – leitakse alati.
Eesti ei ole praegu majandustõusu harjal, vaid istub languse sügavas augus, mis eeldaks rahaga hoolikamat ringikäimist, seda enam, et languse ja vaesumise on põhjustanud sama valitsus, kes rikkalikult Ukrainat rahastab.
Kui Kaja Kallas ütleb, et raha ei tule seinast, siis kust müürist need miljonid siis nüüd järsku välja tulevad?
Esimene moment ongi juba see psühholoogiline küsimus – kuidas saab olla nii, et ühel hetkel ei ole ja järgmisel hetkel on, sõltuvalt eesmärgist. Ilmselt on paljud liiga mures Ukraina pärast, kelle vastupealetung takerdus, et küsida endalt – miks see nii on? Veel valusam hakkab mõeldes, et õpetajatele ja lastega peredele raha ei ole, aga majanduse säilenõtkuse uurimiseks, e-residentsuse reklaamimiseks ning reservväelaste õppekogunemiste propageerimiseks jagub sadu tuhandeid.
Kusagil see raha ikkagi on olemas, aga miks on eesti inimene alati see, kes esimesena ilma jääb?
Ukrainaga on paraku nii, et BNS-i andmetel tahab valitsus seaduseelnõudega anda Euroopa Investeerimispangale riigigarantii Ukraina ülesehitamiseks. Ülesehitamiseks? Kas enne ei tuleks sõda võita?
Taas BNS-ilt: “Ameerika ja Ukraina väejuhid otsivad uut strateegiat, mille elluviimist saaks alustada uue aasta alguses tagamaks Kiievile edu lahinguväljal, vahendas portaal Unian teisipäeval USA päevalehe The New York Times (NYT) lugu. NYT-i andmetel tekkis vajadus uue lähenemise järele pärast seda, kui Ukraina vastupealetung ei suutnud saavutada oma eesmärki vabastada riigi territooriumi.”
Miks annab Eesti garantii Ukraina ülesehitamisele, kui NYT tunnistab, et Ukrainas on sõjaline olukord raske? Kui anda Ukrainale abi, siis ikka sõja võitmiseks – ülesehitustöö rahad kaovad ilmselt samasse kohta, kuhu Johanna-Maria Lehtme Slava Ukraini annetused viis.
Eesti peab Ukrainat abistades vaatama ennekõike seda, et meie raha, kui me selle juba välja käime, läheks rindemeestele lahingute võitmiseks ja riigile infrastruktuuride korrashoidmiseks – Eesti aga garanteerib laenusid ja maksab intressikulusid. Mina kui Eesti kodanik ja maksumaksja, lubaksin küll raha droonide ostuks, kuid mitte pangahärradele.
Selline mäng toimub samal ajal, kui Kaja Kallas teatab, et raha ei ole ja tõstab makse sellises ulatuses, et need laostavad nii ettevõtluse kui pered ja üksikisikud. Ei ole lõbus ise sente lugeda ja kuulda seejuures, et Eesti riik annab Euroopa Investeerimispangale riigigarantii meie maksuraha arvelt.
Kas selline ongi Eesti “abi” Ukrainale: garanteerime Euroopa pangalaenu, Ukraina võtab selle välja, küsib lääneriikidelt surmavat relvastust, nood vastavad, et hävitajaid, kaugmaarakette ja rasketanke ikka ei saa, tuuma-Venemaa võib liiga pahaseks saada, ja lõpuks ei suuda Ukraina ikkagi vastupealetungi lõpule viia? Kui see sõda peaks “külmuma” ja Ukraina jääb kehva seisu, siis tuleb Eestil hakata nende laenusid kinni maksma, samas kui Putini pilk võib siis juba Baltikumi peal olla ja meil endil on seda raha kaitsekulutusteks vaja.
Pärast Slava Ukraini ja Stark Logisticsi skandaale on lihtsalt raske uskuda, et Eesti raha lähebki Ukraina Azovi pataljoni sõjamehele Javelini jaoks. Liiga kauged on need kohad rindejoonest, kuhu meie raha suunatakse. Seda enam, et terve rida lääneriike Saksamaaga eesotsas on tegelikult tuntud väga kitside Ukraina abistajatena.
Ja nüüd koju naastes – endi olukord aina halveneb, aga niipea kui keegi kusagil kraaksatab “Ukraina”, ollakse valmis ära andma kasvõi särk, mis võetakse mõistagi neilt, kellel see on viimane. Stark Logistics muidugi sinna protsenti oma tuludest ei anneta.
Veidi ka ukraina põgenikest. Minuga samas majas elab mitu peret. Lastega räägitakse vene keeles ja mehed on sellised, et nendega väga kakelda ei tahaks. Aga need mehed ei ole Avdijivka all ja lapsed ei ütle mitte “Дякую!”, vaid “Спасибо!” Tõesti hea südamega inimesed, kes näevad neis Ukraina patrioote! Mina näen Ukrainast jalga lasknud venelasi, kes naudivad Eesti sotsiaaltoetusi. Tahaks väga kellegagi neist koos Putinit sõimata, aga nad “ei tõsta toru”.
Alles äsja oli uudis, et Moskva lähedal tapeti Ukraina reetur Ilja Kõva ning järgmisel hetkel oli Luhamaa piiripunkti Vene pool umbes, sest FSB otsis riigist lahkuvaid reeturi tapjaid (Ukraina võttis aktsiooni omaks). Ja sama piiripunkti kaudu tulid ja ilmselt tulevad nüüdki Ukraina “põgenikud”. Miks me ennast nii ohtlikult petame, arvates, et nad lihtsalt tulevad, õnnetud ja hirmul, otse FSB juurest?
See, mis Eestis Ukraina ümber toimub, on suuresti tühikargamine – üks poliitiline jõud käis sõja laineharjal ära populaarsusprotsendini 35 ja kui vaja oli oma majandusega tegeleda, langes 16-18 peale. Mõistagi on neile uut Ukraina-patriotismi lainet vaja, aga see saavutatakse meie kõigi raha mõõdetundetu laialijagamisega, samas kui oma rahvalt nööritakse see kõrgete maksudega tagasi. Peale selle lööb valitsus Ukrainale noa selga, lubades siin resideeruda paljudel sõjaväest eemalehoidjatel.
Eesti ühiskond võiks hetkeks seisatuda, vaadata, mis ümberringi toimub, vaadata oma inimeste hakkamasaamist ja siis mõelda, kuhu ja kui palju raha panna. Praegu tundub asi nii minevat, et Ukraina rindemehed külmetavad, Lvivi lähedal on laod neile mõeldud kraami täis, kuid see läheb “vasakule”, ja rahvusvahelised pangad lõikavad Eesti valitsuse tagatistest endale kasu.
Ma ei usu sellest Ukraina-võltspatriotismi, mis Eestis lokkab. Siis pidanuks peaministri abikaasa Vene-äri juba 2022. aasta kevadel lõppema, mitte siis kui Postimees “peale sattus”, ning kui miski läkski ekslikult valesti, siis peaks Stenbocki majas juba keegi teine istuma. Aga istub ikka Stark Logistics ja seepärast ei tahaks ka Euroopa Investeerimispangale Ukraina-raha anda…
Jüri Kukk, toimetaja
Tegu on autori isikliku arvamusega.