13.12.2023
Paljude “ukrainlaste” jaoks tundub tähtsam olevat pildil nähtav loosung.
Delfi kirjutas hiljuti põgenikest ukraina õpetajate keeleprobleemidest ja seal selgus, et nood tahavad õigust eesti keelt mitte osata ning kasutada vene keelt, mida nad rääkivat “perfektselt”. See tekitas küsimuse: kas “ukrainlannad” ikka on ukrainlannad, või on hoopis venelannad? Sest Delfi lisas, et need inimesed tulidki siia venekeelse keskkonna pärast.
Eestisse saabunud Ukraina põgenike kohta ei tundu riik tahvat eriti infot anda (ega ka seda koguda) ning eriti ei taheta tunnistada, et enamik neist on venekeelsed. See on ka loogiline, sest sõjategevus käib Vasakkalda-Ukrainas, mis on venestunud (nn holodomori ehk kunstliku näljahäda ajal surnud ukrainlaste asemele toodi Kesk-Venemaa talupojad) ning seda on tunnistanud ka ametlik statistika, et valdavalt tulevad siia venekeelsed linnaelanikud (kes siin linnadesse, eriti Tallinnasse koonduvad).
Eestisse on tulnud laias laastus sada tuhat Ukraina põgenikku. Siseministeeriumi ametlikud andmed pakuvad pisut väiksemat arvu – Eestisse sisenenud Ukraina kodanikest on 84 657 piiril öelnud, et plaanivad mingiks ajaks Eestisse jääda ning ajutise kaitse taotlusi on 14. novembri seisuga kokku registreeritud 49 840. Tasub meenutada, et kui Venemaa alustas agressiooni Ukraina vastu, räägiti Eesti ametivõimude poolt, et meie võimekus on kümme tuhat põgenikku, see arv aga on ületatud kümnekordselt.
Kui vaadata suurt vahet siiatulnute koguarvu ja ajutise kaitse taotlenute vahel, siis torkabki silma, et suur osa põgenikest seda ei taha. Miks? Ilmselt seetõttu, et ajutine kaitse annab küll eeliseid, aga tähendab ka ametlikku tagasisuunamist siis, kui olukord Ukrainas paraneb. Ilmselt plaanib 30-35 000 “põgenikku” siiajäämist.
Nende keeleõppega jääb Eesti kindlasti hätta, sest kui need inimesed ei õppinud Ukrainas selgeks ukraina keelt, siis ei hakka nad siin ka eesti keelt õppima, seda enam, et Tallinn ja suur osa Eestist venestub üha kiiremini. See seletab ka põhjust, miks kaubanduskeskustes töötavad “ukrainlannad” kannavad üle aasta rinnas silti “Õpin eesti keelt”, aga pole riigikeelset tervitamistki selgeks saanud.
Ukraina põgenike venekeelsust (ja ilmselt ka -meelsust) selgitab usutavalt üks kommentaar sotsiaalmeediast.
“Selles, et “ukrainlased” on venekeelsed, pole midagi imelikku, sealt lasevadki jalga venekeelsed, pärisukrainlastes on patriotismi rohkem, et jääda ja oma riiki aidata.
Kujutagem ette, et Venemaa julgeb NATO-t rünnata ja Eesti idaosas tekib mõneks ajaks sama olukord, mis Ukrainas ehk rindesõda. Osa siinseid venelasi jookseb kindlasti Putini poole üle, seda võib eeldada kasvõi pronkssõduri juurde viidavate lillede järgi. Teine osa venelastest toetab ehk Eesti riiki ja aitab vastu panna. Põhiosa siinsetest venelastest aga jääb lõksu.
Nad ei taha Putini poolele minna, sest noorematele meestele tähendab see kohe sõtta minekut siinsamas Eestis oleval rindejoonel, sest Venemaal on Ukraina sõja tõttu mehi väheks jäänud. Nad ei taha ka sõdida Eesti väes NATO poolel, sest nende vastas on ikkagi rahvuskaaslased, vene keelt emakeelena kõnelevad noored mehed, keda ilmselt tappa ei taheta. Globalistliku meelega inimesed ei saa ilmselt aru, mida tähendab rahvuslik tunnetus, aga ilmselt on venelasel ikkagi raske teist venelast lahinguväljal tulistada.
Mida teevad siis Eesti venelased? Tõenäoliselt põgeneb enamik neist võimalusel Läände, mõnda riiki, mis jääb sõjast kõrvale. Nii ei pea nad tapma omi, venelasi, ega eestlasi, kellega ollakse koos pikalt elanud. Nad kasutavad ära sõjapõgeniku staatust, et sõja eest minema pääseda ega tule ilmselt enam tagasi, sest nad teavad, et pärast sõda on rahvussuhted siin veelgi keerukamad.
Nad lähevad näiteks neutraalsesse Šveitsi kui Eesti sõjapõgenikud ning šveitslased imestavad siis, et miks need “eestlased” eesti keeles ei räägi ja sinimustvalgeid lipukesi ei lehvita – täpselt nagu meie imestame venekeelsete ukrainlaste puhul. Ja nad ei lähe Šveitsis tööle, sest sealse heaoluühiskonna toetused “sõjapõgenikele” on ilmselt suuremad kui Eestis rahuajal saadud palk.
Ilmselt on nii ka venekeelsete “ukrainlastest” sõjapõgenikega Eestis.”
Kaja Kallase valitsus võttis Ukraina põgenike puhul kasutusele Lääne-Euroopas väga levinud kombe, et inimest, kes ütleb, et on õnnetu sõjapõgenik, tuleb mingite kahtlusteta kohe uskuda ja teda piiritu inimlikkusega kohelda, tema tausta uurimine on rassism ja ksenofoobia. Seetõttu ei tea ka Eesti, kes on siia saabunud Ukraina põgenikud, kui palju neid siin täpselt on, mida nad teevad, mis on nende plaanid jne. Eesti võime ei huvita isegi see, kui paljud neist peaksid tegelikult rindel olema, vähemalt ei uuri enamik põgenikega tegelevatest asutustest nende sõjaväekohuslust.
Ja ikka jääb tavamõtlemisele arusaamatuks see, kuidas tulevad agressiooni ohvrid Ukrainat toetavatesse riikidesse agressorriigi kaudu, sealhulgas ka Eestisse, Venemaalt.
Muidugi on siin ka omajagu tõelisi sõjapõgenikke, neid, kelle emakeeleks on ukraina keel, kes elavad kaasa rindel toimuvale ja kes ootavad koju naasmist. Meediapildis pannaksegi just neile rõhku, samas kui nende selja taga on suur hulk venekeelseid põgenikke, keda Ukraina saatus ilmselt ei huvitagi ja kes on selle maa tolmu teadlikult jalgelt pühkinud. Eesti maksab neile mittepatriootidele miljoneid toimetulekutoetusi.
Meie, eestlased, võiksime siiski eraldada kogu Ukraina teema venekeelsusest – need lihtsalt ei käi kokku. Ja mõista, et venekeelsete lisandumine tähendab Eesti venestamist.
Uued Uudised