14.12.2023
Martin Helme
Meil Eestis ei jätku mitte millekski raha. Nagu Kaja Kallas, Mart Võrklaev ja kõik teised loosungitest koosnevad reformibroilerid meile kogu aeg papagoina korrutavad, seda raha, mida pole, ei saa kulutada. Just selle pärast, et raha ei ole, ei saa me tõsta õpetajate palkasid. Ei leita 8 miljonit, et ära hoida õpetajate streiki. Ei leita raha lastega perede toetamiseks. Ei leita raha laste huvihariduseks või erivajadustega laste koolis käimiseks. Ei ole raha neljarealiste teede ehitamiseks, maakoolida pidamiseks, piiri välja ehitamiseks, elanikkonna kaitseks, Kopli päästekomando pidamiseks jne, jne, jne. Veelgi enam, kuna ei saa kulutada seda raha, mida meil ei ole, siis tuleb makse ja lõive tõsta. Tõuseb käibemaks, tõusevad aktsiisid, tõuseb tulumaks, kasvavad 500 erinevat sorti riigilõivu, tasu ja trahvi. Eesti inimestele jätkub tänasel valitsusel ainult kärpeid ja maksutõuse. Aga väljaspool Eestit saame me täitsa ilusasti kulutada seda raha, mida meil ei ole!
Sel sügisel on riigikogu arutanud kolme erinevat eelnõud, mida müüakse meile Ukraina toetamise jutuga. Kõik kolm on suurusjärgus 10 miljonit või veidi vähem. Ühe eelnõu kohaselt otsustame me ise (kas ikka? Võibolla otsustas Brüssel meie eest?) Ukraina eest maksta euroliidule Ukraina võla intressi ligi 6 miljoni euro eest. Teise eelnõu kohaselt suurendame oma osalust Euroopa Arengupangas 9,9 miljoni ulatuses selleks, et pangal jätkuks raha Ukrainale laenu anda. Kolmanda järgi osaleme Euroopa Investeerimispangas loodavas pisut hämaraks jäävas rahvusvahelises riskifondis summaga 10 miljonit, põhjendatakse seda Ukraina aitamisega. Riskifondis ei osale sugugi mitte kõik riigid, näiteks Saksamaa, Soome või Rootsi ei pane sinna oma raha ja esimesed investeeringud sellest fondist ei oma vähimatki pistmist Ukrainaga, aga hoidku taevas, et sa selle kohta küsimusi küsid või kriitikat teed, kohe oled paljastanud end putinistina.
Eestlased on maailmameistrid Ukraina aitamises nii riigina kui rahvana. Oleme ühe inimese kohta või ka majanduse suuruse kohta otse ja läbi euroliidu Ukrainale antava abi andmisel auhinnalisel teisel kohal Leedu järel ja Norra ees. Oleme seda kõike teinud ajal, kui valitsus seletab meie oma inimestele, et tuleb leppida kõrgemate hindade, inflatsiooni poolt ära puretud väiksema sissetuleku, maksutõusude, kärbete ja pideva töökaotushirmuga.
EKRE-t on kritiseeritud, et me ei ole piisavalt selgelt väljendanud oma toetust Ukrainale. Oleme küll, selgelt ja valjult. Mida aga mõned inimesed – ilmselt väga teadlikult – mõista ei taha on see, et me toetame Ukrainat, kuid sugugi mitte ei saa toetada Eesti valitsuse Ukraina-poliitikat. Oleme algusest saadik selgelt ja valjult väljendanud oma vastuseisu massiimmigratsioonile, mille Kaja Kallase valitsus käivitas Ukraina sõja puhkedes. Eestisse on lühikese ajaga saabunud 100 000 slaavlast, kes küll nimetavad end ukrainlasteks, aga suurem osa neist saabub üle idapiiri ja räägib vene keelt. Süüdistades kõiki teisi Kremlile kasulikuks olemises on Kallas, Läänemets ja Pevkur plahvatuslikult kasvatanud Eestis Kremli viiendat kolonni. Kes siin Kremli käsilane on?
Oleme teravalt kritiseerinud valitsuse otsust meid sisuliselt relvitustada Ukraina aitamiseks. Me oleme ära andnud oma haubitsad, me oleme ära andnud oma laskemoona, oma sõdurite kiivrid ja kaitsevestid, oma pioneerida lõhkeainevarud. Venemaa piiririik Eesti näitas kõigile teistele, kaugematele riikidele eeskuju, kuidas kõik oma sõjalised varud Ukrainasse saata, tehes end sellega täiesti kaitsetuks. Valitsus kiitleb, et mitte kunagi varem pole meie kaitse-eelarve nii suur olnud, aga piinlik tõsiasi on see, et pool sellest suurest rahast kulub ära antud asjade asendamiseks. Ja asendused tulevad kahe, kolme, viie aasta pärast. Senikaua ootame ja loodame, et ukraina-sõda-on-meie-sõda-ka ei pööraks olukorraks kus ukraina-kaotus-on-meie-kaotus-ka. Võtta piiririigina selline kõik või mitte midagi risk olukorras, kus me tegelikult ei kontrolli ei sõja kulgu ega rahvusvahelisi sobinguid, mis suurriikide vahel tehakse on kuritegelik. Kui küsida, mida veel võib Venemaa tahta riigilt, kus pole hoolimata Reformierakonna pikkadest ponnistustest õnnestunud ära kaotada ajateenistust ning riigikaitsele kulutatakse 2 protsenti SKP-st, siis ega vist väga palju paremat lahendust Kremli huvides polegi võimalik välja mõelda, kui meie totaalset relvitustamist. Kes siin käitub Putini käsilasena?
Oleme teravalt kritiseerinud valitsuse energia- ja majanduspoliitikat, sest Eesti ettevõtlust pankroti ajades ja töötust kasvatades ajab valitsus vägisi välismaal tööd otsima täis elujõus eesti mehi, kes kannavad reservistidena meie riigikaitse põhiraskust. Parimal juhul on reformikad lühinägelikud põmmpead, aga vaadates, kuidas Stark Logistic vurab, jääb vältimatult närima küsimus, äkki ikkagi töötataksegi Venemaa heaks.
Oleme olnud kompromissitult kriitilised valitsuse perepoliitika suhtes. Mõnitades ja alandades eesti emasid, pilgates ja närutades suurperesid, sülitades näkku kõigile neile, kelle jaoks on tähtis traditsiooniline peremudel on tänane valitsus Reformierakonnaga eesotsas lõhestanud ja lammutanud ühiskonda viisil, mis selgelt kahjustab meie siseriiklikku ühtsust võimaliku kriisi puhul. Need väikelinnades ja maapiirkondades elavad patriootlikud eesti mehed, kelle lastelt võetakse ära kodulähedane kool, kellele surutakse sadistliku irve saatel kurgust alla homosuhteid, kelle töökohad võtavad üle madalama palgaga leppivad ja justkui Ukrainas ajateenistuskohust omavad venekeelsed „pagulased“, kellele tehakse selgeks, et kui sa julged kritiseerida kõigi aegade kõige intensiivsemat Eesti venestamist, siis sa oled Kremli jutupunktide ketraja, need mehed on Kaitseliidu või reservväe selgroog, kellelt võetakse iga päev motivatsiooni vähemaks oma riigi eest sõtta minemisel. Tasub ikkagi üle küsida: kelle huvides ajavad Kaja Kallas ja tema käsilased sellist ühiskonda lammutavat ja paralüseerivat poliitikat? Igatahes mitte Eesti huvides.
Nii et ei, me ei toeta neid raha külvamisi piiri taha selleks, et Kaja Kallas saaks vastu rinda taguda, kuidas tema toetab Ukrainat, endal Stark Logisticsi rekad selja taga mürisedes idavedusid tegemas. Me ei toeta valitsuse läbikukkunud Ukraina-poliitikat ajal, kui oma inimestelt võetakse kõike vähemaks ja pannakse kõiki koormisi juurde. Aeg on selg sirgu lüüa ja öelda: aitab! Eesti inimesed kõigepealt!
Martin Helme
EKRE esimees