15.12.2023
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
See, mida ma siin kirjutan, ei käi ainult minu kohta, sellega võiks ilmselt õigustada ja selgitada praegu peaaegu kõikide mõistlike inimeste avalikku tegutsemist.
Ma olen väga palju kirjutanud minule valusatena tunduvatel teemadel, olen püüdnud selgitada oma vaateid ja tundmusi ja mõtteid ja muresid. Mul ei ole olnud mingit salajast tagamõtet, mingit soovi ennast maksma panna ega ka ennast mingi kõrgema redelipulga peale upitada.
Ma kirjutan, sest ma tunnen, et midagi tehakse meil traagiliselt valesti, ja kui ma seda juba tunnen ja näen ja mõistusega mõistan, siis ma ei saa seda enda teada jätta. Pealegi näen ma, et mul on palju mõttekaaslasi justnimelt arukate ja väärikate inimeste hulgas.
Jah, ma olen valinud selles sõjas poole. Arukate ja ausate ja oma rahvast hooliva poole.
Kõik, kes mu mõtteid on maha teinud, on näidanud end mitte eriti usaldusväärsetena, või kui otse öelda, siis rumalatena ja väga tigedatena. Nad ei ole kunagi põhjendanud oma halvustavaid märkusi (rünnakuid).
Kumba ma peaksin kuulama, kas arukat või rumalat? Kui rumal ütleb: “ole vait, sest see, mida sa räägid, ei meeldi minule” – kas ma peaksin siis teda kuulama ja vait jääma? Kas ei ole ma siis ometi veel rumalam kui see rumal, kes mulle nõnda ütles?
Ma tean, et ma võin paljus eksida, ma ei pea ennast kõige targemaks inimeseks maa peal. Aga ma ootan, et mu eksimusi mulle niisama selgelt seletataks, – kui mulle kleebitakse peale mingi imelik silt, või lihtsalt öeldakse: “sa oled loll” või “kibestunud vanainimene” – siis ma näen, et ma POLE eksinud, et mul on õigus, sest minu kirjapandud mõtteid ei suudeta tühjaks teha.
Mu mõtted tekitavad vaid vihkamist nendes, kelle valelikkust või rumalust ma olen paljastanud, aga neil pole mitte ühtki argumenti, millega tõestada, et mina eksin. Nad oskavad ainult sõimata.
Suur osa inimesi ei ela tänapäeval enam tegelikus maailmas, ühiskonnas, looduses, vaid mingis konstrueeritud diskursuses, narratiivis, paradigmas, ideoloogilises mudelis, mida meile vägivallaga peale surutakse. See on nagu uue, kõigile kohustusliku pseudoreligiooni või fanaatilise ususekti ehitamine.
Ent uueks jumalaks on rohmakas, elutu, tuim ja väga inetu puuslik.
Neil, kes kuulutavad ennast uhkelt sallivateks ja avatuteks ja „võrdse kohtlemise“ rüütliteks, on omad (rangelt isiklikud) kivist dogmad, justkui kindel ja kitsas programm arvutis, mille piirides nende mõtted liiguvad. Kõik, mis sellest väljaspool, on nende jaoks vihakõne ja tagurlus.
Võrdne kohtlemine tähendab nende jaoks vaieldamatuid eelisõigusi ja puutumatust endale ja nende poolt valitud gruppidele, inimväärikus tähendab nendele gruppidele kõikide nende ihade ja soovikeste täitumist. Teised olgu vait.
Aina enam levib meie liberaalmaailmas mõte: MINU soovide järgi peab terve maailm elama ja mõtlema ja suhtuma. Kes pole minuga nõus, kusjuures viimse tühise detailikeseni, see on minu vastu ja seega on ta vaenlane.
Ühiskonnas ja riigis peab valitsema kord, mitte kaos, selleks tehakse seadused, et ei oleks anarhia või segapudru, kus igal egoistil ja kaabakal lubatakse nõuda teistelt ükskõik mida.
Seadusi ei tohi teha selleks, et võimaldada mingil väljavalitud grupil ülejäänud rahvast karistamatult, seaduse kaitse all röövida!
Ühel rahval, ühel rahvusel on ühtne keel, ühised mõisted, ühine kultuur ja ajalugu, traditsioonilised reeglid ja kombed, – need peaksid selles riigis ühtlaselt kehtima, sõnadel peaks olema keeleliselt sama tähendus. Kuidas me muidu saame omavahel suhelda?
Kogu seda vaimset keskkonda ei ole võimalik mingi ajutise moe järgi ümber künda. Moenarrid jooksevad muidugi moodide järel, aga las nad jooksevad, kui neil paremat teha pole.
Rahvast ei tohi jagada erinevatesse gruppidesse, mis kasutavad erinevaid keelevariante, kus sõnadel on erinevad tähendused, mille üle neid aina vihaselt vaidlema ahvatletakse.
Arukate inimeste ülesanne on rumalate karjeristide valesid paljastada!
Konservatiivid ei ole mingid äärmuslased ega ka valelikud populistid. Nad on populistid (sõnast “populus”) vaid selles mõttes, et nad hoolivad rahvast. Valitseja on rahva teener. Oma rahva teener, mitte võõraste, ebaseaduslikult riiki trügivate migrantide teener.
ÄÄRMUSLIK on see, mis on tavapärasest erinev, vägivaldne, ebaloomulik, mõistliku enamuse ootuste vastane, tavaellu sobimatu, ühiskondlikke traditsioone ja kultuuri lõhkuv.
Äärmuslik on see, mis rikub ühiskonna rahulikku kooseksisteerimist ja looduslikku harmooniat.
Äärmuslik on agressiivne parafiiliate ja igasugu porneia ja suguelurikastamiste propaganda, immigrantide (vägivaldsete võõrasse riiki sissemarssijate) harras kummardamine ja nende kuritegude kinnimätsimine.
Äärmuslik on poliitiline korruptsioon. Äärmuslik on valimiste võltsimine. Äärmuslik on rahvast teerulliga üle sõitmine. Äärmuslik on räige kuritegevus.
Äärmuslik on korralike kodanike alatu laimamine ja halvustamine, alusetu kohtussekaebamine ja vaikimasundimine kõige kõrgemal võimutasandil. Äärmuslik on valitsevate poliitikute räige valetamine rahvale.
Kumb on siis tegelikult äärmuslik, kas tänapäeva “avatud liberaal”, kes tahab looduse ümber teha ja nõuab kõigi inimeste pimedat allumist omaenda kunstlikult loodud mudelitele, või konservatiiv, kes loodusseadusi arvestades ja austades kaitseb inimkonna igi-igavesi väärtusi?
George Bernard Shaw on kirjutanud: “Vabadus tähendab vastutust.”
Saint Exupery on kirjutanud: “Olla inimene, see tähendab olla vastutav.”
Meie ajal näib vastutus olevat anakronism. Vabadust mõistavad paljud inimesed kui igasugust reeglite puudumist. Ent inimühiskond ei saa eksisteerida ilma reegliteta.
Mõistmatutelt egoistidelt tuleb ühiselu reeglite järgimist karmilt nõuda, sest vastasel juhul teevad nad teistele – ja loomulikult ka endale – liiga.
Viisakus ei ole ajast-arust ballast, viisakus on harituse näitaja. Ja harimatule inimesele ei tohi anda võimu haritute üle!
Malle Pärn