16.12.2023
Urmas Reitelmann lasketiirus
Eesti on kinkinud Ukrainale relvi ja varustust juba poole miljardi eest. Heategevuse taustal kihutas meie peaminister mööda Euroopat ja kriiskas kõigile, kes kuulata viitsisid, et Euroopa või vaat, et kogu maailm on sõjas. Kodus kuulutas “sõgeprintsess”, et Eesti on sõjas. Eesti ei olnud sõjas siis ega ole ka praegu. Sõda Ukrainas ei olnud Eesti sõda ega ei ole praegu. Selle räuskamise hind võib meile aga väga valusalt kätte maksta. Eesti võib tõepoolest saada päris oma sõja.
Viimase nädala uudiste nopped annavad veidi aimu sellest, et “clear and present danger” hakkab tasapisi sooneutraalsetele füüreritele ainsa ajukurru sisse imbuma. Kõva praalija Martin Herem teatas usutluses, et venelased enam NATO-t ei karda. Loomulikult mitte, ennast aastakümneid relvitustanud organisatsioon ei suuda isegi kamba peale varustada Ukrainat laskemoonaga sest laod on tühjad. Uut juurde toota ei ole võimalik, sest tootmisvõimsusi ei ole ega tule veel aastaid. Samal ajal on venelased oma majanduse vaikselt üle viinud sõjaaja tingimustele. Rindeteated Ukrainast räägivad sellest, et orkidel on jälle sisuliselt piiramatus koguses mürske, ukrid aga vastu tulistada ei saa. Ameeriklased proovivad täna juurde toota Stingereid ja selleks on tohutu palganumbri eest tööle tagasi meelitatud ammu pensionile läinud insenerid ja töölised, kes selle tehnoloogiaaga ümber käia oskasid. Uute inimeste kiire leidmine ja koolitamine on ilmvõimatu. Californias prooviti alustada mikrokiipide tootmist, et vähendada sõltuvust Taiwanist. Asi jäi katki, ei leitud töölisi ja tehas seisab tühjalt.
Täna rennustavad kõik vähegi arvestatavad mõttekojad, et ukrainlaste edulootused on tühi õhk. Suvine pealetung lõppes täieliku hävinguga vaatamata lääne hiiglaslikule relvaabile. Ukrainlased liikusid kogu suve jooksul edasi ca 16 kilomeetrit, ehk siis esialgu kavandatud päevase liikumise jagu. Ja nagu ennustavad analüütikud, vägesid suurendanud ja relvastanud venelased hakkavad ukrainlaste kaotuse järel ringi vaatama uue suutäie järele.
Ei ole raske aimata, kes on järgmised ohvrid. Ikka riigid, mis ei ole sõjaliselt kaitstavad ja kes on end militaarselt ise kastreerinud. Palja tagumiku ja tühja käega ei saa isegi sissisõda pidada. Heakene, homme moskoviit veel ei ründa, aga on ülimalt kõnekas, et Eesti nn. julgeolekuasutused ei söanda enam teha pikemaid ohuhinnanguid, kui ainult kuue kuu peale. Ehk siis täna ei julge enam keegi kinnitada, et saame veel ühe rahusuve.
Eile teatas aga sooneutraalse valitsuse kommunistist siseminister, et valitsus hakkab Eestisse imbuvaid hulguseid paremini kontrollima. See maksab raha ja nõuab tööd. Raha jagub tänasel valitsuse aga ainult võõrastele kinkimiseks. Ilmselt midagi siiski leitakse, sest ohuhinnang nõuab ja häda tundub suur olevat. Enne Ukraina sõda elas ja tegutses Eestis viies kolonn, mille suurust hindas poliitiline politsei 5000-le. Ametlikult muidugi mingit kolonni ei eksisteeri. Sõja algusest alates on Eestisse lubatud imbuda 100 000 slaavlasel. Mis nende täpne etniline taust on ei ole isegi tähtis. Räägib vene keelt – on venelane! Valitsuse poliitiline otsus oli, et nende täpsemat päritolu ja tausta ei kontrollita. Kõik, ka üle idapiiri tulnud tegelased, liigitati otsekohe “sõjapõgenikuks” ja võeti kostile, kes seda soovisid. Kes need inimesed on, kas ja kus nad täna elavad, valitsus teada ei tahtnud. Ilmselt on siiski midagi koitma hakanud ent mitte piisavalt, idapiir on endiselt lahti. Kas täna kuulub viiendasse kolonni juba 10 või 15 tuhat meest, valitsus ei tea.
Mordoriga vilkalt äri ajava perekonna juhitud klikk on viinud Eesti olukorrani, kus kodumaad veel kaitsta soovivad inimesed on jäetud relvadeta ja on määratud minema lihtsalt tapale. Kaitseväe ja Kaitseliidu kastreerimine, sõda õhutava retoorika taustal, on kvalifitseeritav riigi reetmisena, aga reformitud kommunistide puhul ei imesta keegi.
Mäletate, 2018.a. puhkenud hüsteerilist kisa ja rahvuskonservatiivide naeruvääristamist, kui ühe valimislubadusena nõuti soomusvõimekust, keskmaa õhutõrjet ja rannakaitse väljaarendamist? Täna ei ole neid ega ka muid, toona veel eksisteerinud võimekusi.
Eesti olukord on halvem, kui kunagi iseseisvumise taastamise järel. “Sõgeprintsessi” retoorika “Eesti ei ole kunagi enam üksi” on ainult üks vale tema valede lõputus reas. On küll üksi, ihuüksi! Kas keegi meid toetas, kui vene karu urahtas meie OECD eesistumist blokeerides? Vaikus oli kõrvulukustav.
Järgmisel aastal on terendamas siiski üks lootusekiir. Donald Trumpist võib uuesti saada USA president. Ajalugu on näidanud, et ta suudab ohjeldada kõikvõimalikke võimuhulle diktaatoreid ja suudab ehk tiblalgi särgi uuesti püksi lüüa.
Urmas Reitelmann, EKRE