Riigikogu võttis koalitsiooni läbirammimise teel muutmata kujul vastu presidendi poolt välja kuulutamata jäetud maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse, selle vahega, et nüüd polnud see enam valitsuse usaldusega seotud. Esimest korda võttis riigikogu vastu 22. novembril.
Valitsus sidus selle seaduse eelnõu vastuvõtmise teise lugemise eel valitsuse usaldusküsimusega pärast seda, kui riigikogu liikmed esitasid eelnõule tähtajaks 200 muudatusettepanekut. President Alar Karis jättis seaduse 8. detsembril välja kuulutamata, leides, et seadus pole põhiseadusega kooskõlas, kuna see võeti vastu menetlusreegleid rikkudes.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel kõne pidanud Martin Helme lausus, et menetlus on seegi kord vastuolus põhiseadusega.
Martin Helme kõne:
„Miks üldse on halb see, kui valitsus seob massiliselt eelnõusid usaldusega? See on väga lihtne, nii nagu ka president viitas: see läheb vastuollu Eesti Vabariigi põhiseaduse ühe põhiprintsiibiga, mille kohaselt meil on võimude lahusus. Parlament teeb seadusi, on seadusandlik võim, valitsus on täidesaatev võim, viib nende seaduste alusel ellu poliitikat. Kui me nüüd hakkame igat eelnõu siduma usaldusega, mis valitsusele tundub oluline või tundub tähtis, siis on valitsus astunud parlamendi asemele ja võtnud üle seadusandliku võimu ehk rikkunud võimude lahususe printsiipi, räigelt. Täpselt samamoodi nagu kohus ei tohi tegeleda seadusandlusega ega ka täitevvõimu realiseerimisega, ei tohi täitevvõim tegeleda kohtumõistmisega või seadusandliku tööga. Aga seda on Kaja Kallase valitsus nüüd meile näidanud, et ta teeb igapäevaselt. Tegi juba enne riigikogu valimisi, tegi pärast riigikogu valimisi – kõik rekordid selles küsimuses on Reformierakonnal ja Kaja Kallase valitsusel. See tõepoolest ähvardab põhiseaduslikku korda.
Kui meil siin on ka õiguskantsler ahastanud, et Eestis toimub rünnak põhiseadusliku korra vastu, siis ma olen täiesti nõus, toimub küll – valitsuse poolt. Valitsuskoalitsiooni poolt toimub rünnak Eesti põhiseadusliku korra vastu igapäevaselt.
See argumentatsioon, et niimoodi on neil lihtsam valitseda ja nemad või teie peate saama oma programmi ellu viia, no see on iga diktaatori põhiargument: valitsemine peab olema tõhus, otsuseid tuleb ellu viia, mida me siin arutame, teeme ära. Demokraatias nii ei käi, pole kunagi käinud ja ei peagi käima. Demokraatias käib asi niimoodi, et arutatakse ja arutatakse ja veel arutatakse ja arvestatakse erinevate arvamustega ja kui vastuseis läheb ikka väga ägedaks, siis võetakse paus ja jäetakse mõned asjad isegi tegemata. On Eesti demokraatia ka sellisel moel toiminud siiamaani.
Kui mõni asi on poliitiliselt nii terava ühiskondliku vastasseisu objekt, et seda ei saa teha ilma ühiskonda lõhki ajamata, siis ärme tee praegu. Tehakse hiljem, tehakse teistmoodi, tehakse jupikaupa – ka see on osa demokraatiast. Aga ei, tänane valitsuskoalitsioon ja konkreetselt siis tänane peaminister sellist asja ei tunnista.
Siit me jõuamegi selle olulise küsimuseni, et kui valitsus ütleb, et aga neil ei jää mitte midagi muud üle, nii hirmus obstruktsioon on riigikogus, et peab panema kõik eelnõud usaldusele, siis ikkagi tasuks korra peeglisse vaadata, et kust see obstruktsioon alguse sai. Sai alguse sellest, et valimiste eel valetati massiliselt, teadlikult ja süstemaatiliselt. Küll valetati selle kohta, et maksud ei tõuse, küll valetati selle kohta, et mina toetan Ukrainat, küll valetati selle kohta, et Prigožin käis Mart Helme juures kohvi joomas. Rääkimata sellest, et e-valimiste tulemust me nagunii ei usu keegi siin. Petmisest, sellest, et suur osa ühiskonnast ei tunnistagi, et tänane valitsuskoalitsioon võib ellu viia seda poliitikat, mida ta ellu viib, on saanud alguse obstruktsioon. Ka see on osa demokraatiast: legitiimne ja legaalne vastuseis valitsuse poliitikale.
Kuidas reageerib sellele meie avatud, salliv, Euroopa-meelne ja muidu tolerantne valitsus? Loomulikult kompromissi otsimise asemel toore jõuga. Sest mida see obstruktsioon muud on alati saavutanud kui selle, et mingis poliitilises küsimuses tekitatakse nii terav vastasseis, et need, kes tahavad midagi läbi suruda, peavad aja maha võtma ja kas proovima mingil muul moel edasi liikuda või otsima kompromissi opositsiooni või siis, ütleme, vastaspoolega. Aga ei mingit kompromissi otsimist, isegi mitte kompromissist rääkimist. Kompromiss Kaja Kallase ja Reformierakonna ja Eesti 200 jaoks on see, et andke alla, lõpetage ära, hakake normaalseks, täitke meie käske. No vot, meie arusaamine kompromissist on midagi muud, täiesti muud. Toores jõud kindlasti ei aita kaasa kompromissi otsimise vaimule.
Mõne sõnaga ka presidendi argumentatsioonist. President lükkas seaduseelnõu tagasi just nimelt selle argumendiga, et niimoodi ei saa seadusloomet valitsus üle võtta. Massiliselt tehakse, seadus seaduse järel seotakse valitsuse usaldusega. See võtab ära riigikogu saadikutelt võimaluse osaleda seadusloomes: võimaluse esitada muudatusettepanekuid, võimaluse neid muudatusettepanekuid kaitsta või selgitada ja võimaluse nende muudatusettepanekute üle hääletada. Ehk teisisõnu, nii komisjon kui suur saal on lülitatud seadusloomeprotsessist välja. Meil ongi valitsus, kes toob meile eelnõu, ja mis siis järgi jääb riigikogu rolliks? Riigikogu roll ei ole enam seaduseelnõude menetlemine, algatamine või muutmine. Riigikogul tegelikult on ainult üks roll: riigikogu hoiab võimul valitsust. See on kogu asi, mis me siin teeme täna. Me ei tegele enam seadusloomega, me ei tegele enam, muide, ka mitte eriti poliitiliste debattidega. On ainult üks asi, millega riigikogu liikmed tegelevad, mille eest nad palka saavad. Koalitsioonisaadikud saavad palka selle eest, et nad hoiavad Kaja Kallast võimul. Opositsioonisaadikud saavad palka selle eest, et nad iga päev üritavad Kaja Kallast võimult maha saada. Kogu lugu! Ei mingit legislatiivset tegevust siin ju enam ei ole.
Kui nüüd president selle meile tagasi saatis, siis ta pakkus võimaluse riigikogule: aga prooviks uuesti. Avame seaduseelnõu, läbime esimese lugemise, teise lugemise, muudatusettepanekud, kolmanda lugemise – siis saavad saadikud täita oma põhiseaduses ette nähtud saadikumandaadi keskset osa ehk osaleda seadusloomes. Selle valiku lükkas koalitsioon toorelt tagasi. Ei ole vaja, kuna seaduseelnõu ise ei ole vastuolus põhiseadusega. Ma olen nõus, seaduseelnõu ise ei ole vastuolus põhiseadusega. Selle menetlemine oli vastuolus põhiseadusega. Selle menetlemise vastuolu saame me ära lahendada ainult juhul, kui me seaduse avame. Kui me teda nüüd muutmata kujul uuesti presidendile saadame, siis me ei ole seda menetluslikku vastuolu põhiseadusega lahendanud. See jääb ikka üles. Ehk siis president ise teab, kas ta saadab selle Riigikohtule või mitte, ehk Riigikohus ise teab, kas ta annab Eestile tulevikuks sellise parlamendi, kus seadusloomega enam ei tegelda, vaid on ainult üks ülesanne saadikutel: hoida valitsus võimul.
See on nüüd, et juba järgmised asutused otsustavad või järgmised institutsioonid. Aga meie siin oleks pidanud sellest tähelepanu juhtimisest aru saama ja ütlema, et selge, me menetleme seda eelnõu põhiseaduspäraselt. Aga noh, mida maksab koalitsioonile põhiseadus?“