20.12.2023
Lauri Hussar
Kunagi 1990. aastatel rääkis president Lennart Meri ühel rahvusvahelisel konverentsil krõbedaid sõnu Vene okupatsiooni kohta. Tollal juba poliitkorrektne Lääs oli jahmunud: “Kuidas võib nii otse välja öelda!” Eestlased tundsid tollal oma presidendi üle uhkust, nüüd aga on siinsed poliitikud väheste eranditega ise võltsid ja variserlikud.
Peavoolupoliitika vihkab Mart ja Martin Helmet ning teisigi EKRE poliitikuid kogu südamest just sellepärast, et nemad ei räägi ilusaid ja sisutühje sõnu, vaid nad ütlevad kõik otse, avameelselt ja ilustamata välja. Selliseid inimesi vihatakse piiritult, sest nemad ei pea kohustuslikust poliitkorrektsusest kinni. “Õige” on hoopis Kaja Kallas, kes ei rääkinud valimiskampaaniaski oma ja Reformierakonna otsusest tõsta kõiki makse ega häbene siiagi, et tema valelikelt huultelt lugejad said haledalt petta.
Asi on läinud meeletu absurdini, kus rahandusminister Mart Võrklaev räägib, et maksutõus tähendab hoopis maksulangust ning sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ütleb, et perehüvitiste kärpimine annab peredele hoopis raha juurde. Teadlikult jutustatakse mingist maksuküüru kaotamisest, mis tavainimesele kostab umbes nii, et maksud on halvad ja küür ka ning seda tahetakse kaotada – tegelikult aga annab see kaotamine kasu peamiselt neile, kel jalad nagunii kindlalt maas on.
Valelikkus on ühiskonda nii sügavale imbunud, et pole imestada, kui riiklikud institutsioonid on igasuguse usalduse kaotanud. Mõnda aega kirjutati meedias, et rongipiletitele kehtestatakse hinnalagi. Targemad inimesed muigasid: “See ilustatud lause tähendab tegelikult hinnatõusu.” Ja tuligi ära – kolmapäeval saabus Elronilt teade rongipiletite kümneprotsendilisest kallinemisest. Kahju, et nooremad põlvkonnad teavad nii vähe Nõukogude ajast – selline tõe varjamine ilusa vale taha oli sotsialismi juures igapäevane ja me oleme selles ajas tagasi.
Väga valus teema on Ukraina sõjaga seonduv. Ameerika sõjauuringute instituut (ISW) räägib viimasel ajal BNS-i vahendatuna Vene vägede mõningasest pealetungist ning on ära fikseerinud, et Ukraina suvine vastupealetung ei saavutanud oma sihte. See on kurb, valus ja hoiatav, aga Eesti väidetavalt demokraatlikus ühiskonnas ei toimu vähimatki arutelu teemal “Mis siis, kui…”, sellest on keelatud rääkida, sest siis oled Kremli agent.
Nii loeme vaid, kuidas majandusraskustes Eesti annab ära raha ja relvastust – kui hoiad sel ärafikseeritud teemal suu kinni, oled õige pealegi. Aga nii ei jõua me kuhugi, “vaikiv ajastu” on juba varem korra näidanud, kui vale on sõnavabaduse piiramine ja poliitkorrektsus, mida paljud on soovitanud nimetada ininmsusvastaseks kuriteoks, sest nii ei lubata õiget ja objektiivset pilti näha. Paraku toimub see ju kogu Euroopas, kus ebaseaduslikku massimigratsiooni ja hüsteerilist kliimavõitlust tohib vaadata ainult läbi roosade ja lilleliste prillide.
See, mis toimub Eesti poliitikas ja ühiskondlikus elus, on üdini võlts ja vale. Probleemid pühitakse vaiba alla, nendest rääkimine keelatakse, ühiskond saab ainult ilusaid valesid – aga alati on selle lõpptulemuseks vilets eksistents Kolgata teel. Praegu läheb Eesti edasi Riigikogu esimehe Lauri Hussari “sügavamõttelise” suunisega: probleemide lahendamiseks tuleb probleemidele lahendused leida.
Uued Uudised