Mul on häid uudiseid. Me ei ole sõjas jõuluvanaga. See on kuldaväärt olukord. Pealegi ei ole teada, et meie liitlane jõuluvana oleks omakorda kellegagi lootusetult sõjajalal. Seega on kingikotid teel, põdrad hea tervise juures, saaniteed mineerimata ja päkapikud rindele saatmata, nii et pakimajandus toimib ilma suurema verevalamiseta. Loodetavasti.
Olgu sõdadega kuidas on, mina mäletan kingitusi nii Vietnami sõja kui Serbia lauspommitamise päevist. Üks ei sega teist. Kuskil keegi tapab kedagi, tähendab ei saa enne hingerahu, kui on kellegi vagaseks teinud, aga inimesed üle maamuna peavad jõule, joovad glögi ja vahel pool pange viina pealegi.
Mõtlen selle peale, kui palju jõulurõõmu on praegu mudastes või külmunud jooksukraavides, hubastes punkrites ja Gaza salakäikudes, mis olevat vett täis lastud – kui nii, siis on jõulurahu täielik. Kes teab, kõik kogu aeg valetavad. Kui on tegelikult ka vett täis, mida seal siis veel pommitada? Vee soojendamise mõttes muidugi võib.
Iraagi ja Afganistani sõjad tagasid meile iseseisvuse, turvalisuse ja harmoonilise homoabielu. Tõsi, mõlemad sõjad kaotati lõpuks, aga iseseisvus ja turvalisus ei kadunud õnneks kuskile, või siis kandusid sujuvalt Ukraina steppidesse, kus nad on hästi hoitud kuni sõja kaotuseni. Liitlasele meeldib kaotada, talle on iga mehine nahatäis nagu jõulud või rahvusvaheline naistepäev.
Kogu see sõja, võidu, jõulu ja demokraatia totaalse võidukäigu lugu meenutab mulle kirjaniku palgale võetud kliimafilosoofi H. Krulli luuletust sellest, kuidas ta sooritas keeleharjutusi kellegi naiskodaniku tagumikus ning tundis piparkoogi maitset. Jah, piparkoogi maitse on ka sõdadel, sõjapropagandal ja kaotusmeeleoludest kantud jõuludel.
Aga mina tahan laiu masse lohutada, võibolla tulebki kaotus, mis siis sellest. Kui piparkoogid kiiresti pintslisse pista, siis ei saa vaenlane neid mitte kuidagi kätte. Ja kui lauaviinale ka põhi peale teha, siis jääb sõjasaak õige napiks. Ma ei hakka üles lugema kõiki sõdasid, mida me kas autonoomselt või koos mõne võimuka liitlasega oleme kaotanud.
Vabadussõja me ikkagi võitsime. Kindlasti võidame veel midagi. Pealegi ei ole võit ja kaotus kuigi kindlad asjad, nt esimene maailmasõda, nii ja naa. Esimese ilmasõja me justkui kaotasime, aga kuna see madin läks sujuvalt üle Vabadussõjaks, siis selle me ikkagi võitsime ja milliste stiilipunktidega!
No jah, natuke kaotasime, aga ikkagi saime oma riigi, mida on selleks volitatud isikutel õige muhe paljaks varastada. Vahepeal oma riiki küll ei olnud, aga riigivargused läksid sellele vaatamata ainult ülesmäge. Oi kuidas eelmise okupatsiooni ajal varastati, uskumatult palju varastati.
Loogiline, võõra riigi taskute puhastamisel ei teki kõige vähematki süümepiina. Jah, oma riik oli küll ajutiselt kadunud, aga riigi funktsioon oli säilinud ja vägivaldne võõrvõim pakkus kurjategijatele piiramatuid rikastumisvõimalusi.
Kusjuures proletaarne riik oli rajatud laiade masside õnne saavutamiseks, nii et varastas ka lihttööline, mitte ainult minister või talle lähedane isik – kuldne põli, mida tänapäeval on täiesti raske ette kujutada. Vene ajal oli iga päev jõul, läksid tööle, jõid ennast täis ja õhtul tõid vaarudes kotitäie kinke koju. Ja nii iga jumala päev.
Õnneks see aeg ei tule kunagi tagasi ja kõik töökad inimesed saavad hommikust õhtuni ja täiesti kainelt endast 200% anda ja lõpuks vigaseks jääda. Ei ole siin hullu midagi, enne vigaseks töötamist on demokraatia ja pärast saab tasuta süsti – nii et gripp vähemalt kallale ei tule. Mina kui tööpõlgur ja patsifist ei kurda millegi üle.
Vingujad ja muud kahjurid olgu vait. Eelnevast lähtuvalt läheb meie majandusel hästi ja kui riigil õnnestub laenu võtta, siis on ka edaspidi midagi tuuri panna. Aga sõja ja kaotuse teemal ikka vahvasti edasi. Ma saan aru, et see närib hinge ja ei lähe kokku selle jutuga, mida telekas on aastate kaupa räägitud.
Esiteks on teleka jutt ka muutunud, eks ta ole targemaks saanud. Teiseks tuleb kõike võtta kui õppetundi. Kui me oleme sõjad kogu aeg pähe saanud, siis edaspidi ei tohi kindlasti minna sõtta selle poolel, kelle võitu me tahame, sest nii ei tule midagi välja. On proovitud.
Järgmistes sõdades tuleb meil asuda kurjuse poolele, ja kuna me niikuinii alati peksa saame, siis tehakse ka kurjus pihuks ja põrmuks koos meiega. Paras meile. Ja kui tõesti peaks kurjus võitma, mingi ennustamatu erandi korras, siis oleme me vähemalt võitjate poolel. Abiks ikka.
Kui headus on nõrk ja loll, siis ole meil temaga midagi ühist, peale selle et oleme vaistlikult asunud väljasuremise teele ja teeme parasviisi demograafilist auku, mis peagi läbib maakera ja jõuab Austraaliasse välja. Püramiidide ehitamine ei ole jõukohane, aga tunneli kaevamises ei ole meile võrdset.
Hea on teada, et meil ei ole lapsi ega muid selliseid kahtlasi heteroseksuaalse taustaga järeltulijaid, seega pole vaja mõelda kliimale, tulevikule ja looduskaitsele või ka riigikaitsele. Lapsed, kes otsustasid mitte sündida, ei vaja kliimat, loodust, piirivalvet, tuletõrjet, demokraatiat ega puhast vett.
Meil pole tulevikku, millesse investeerida, see on üks paremaid uudiseid üleüldse. Kõik võib maha juua, põhjani! Pole paremat aega tuleviku mahajoomise alustamiseks kui jõul totaalse kaotuse eelõhtul. Kui sul pole midagi kaotada, on lihtne ja lõbus kaotada, eriti siis, kui pilt on pooleldi taskus.
Mina isiklikul pingutan ka jõulu ajal võidu nimel, sest mul on kaotada mõned head raamatud. Vaevalt et põlisvaenlane või globalist neid lugeda oskab, aga tuld teha need elukad mõistavad. Mina pean oma vabadussõda edasi, mul on ka lapselapsi, hea et meelde tuli. Mul ei ole valikut, vastupanu jätkub.
Seega valige Sven Sildnik riigikokku, Toompea otse kisendab kahjuritõrje järele. Milline hävitustöö, millised kohutavad lõustad. Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik
Pärnus 23.12.2023