Portaalis wPolityce.pl on lugejad võrrelnud Poolas praegu toimuvat Natsi-Saksamaa sündmustega 1930. aastatel, kus pealtnäha demokraatlikult võimule tulnud natsipartei alustas kohe jõumeetoditega ühiskonna ümberkujundamist.
Varemgi “kvislingiks” nimetatud eurokraat Donald Tusk alustas oma võimuteed just füürelikult – esimese asjana sulges ta suu oponeerival meedial, kusjuures toimetustesse tungiti lausa politseijõududega. Seejuures kasutab Tusk variserlikke jutte meedia “sõltumatuse taastamisest” – ei tule sellest mingit sõltumatust, riigimeedia senine konservatiivne suunitlus (mis kindlasti tundus globalistidele “kallutatuna”), asendatakse Brüsseli-meelsega.
Sellised muutused ühiskonnas on valimiste järel üsna tavalised, aga Donald Tusk ei viinud neid läbi demokraatia reeglite järgi, vaid natslikult, rünnakrühmlaste taktikaga. Selleks aga tegi ta teise, samuti natsliku muudatuse, vahetades välja paljude jõustruktuuride juhid – et saada oma võimupöörde taha “seaduslikud kaikamehed” ehk et lammutada demokraatlik riigikord riiklike vahenditega.
Poola oli seni konservatiivne maa, kus Brüssel suutis nüüd võimule tuua omameelse valitsuse. Koalitsioonil on küll enamus, aga endisel võimuparteil on suurim esindatus. Kuna võimuliit võib mingil hetkel kokku variseda, peab Tusk tegutsema kiiresti ja Hitleri raudse haardega, et muuta oma võimuhaaramine tagasipöördumatuks. Ehk kehtestada totalitarism, kus konservatiivsed jõud ei saaks enam kunagi võimule tulla.
Euroopa Liidu juhtmaaks on Saksamaa, kellele on Poola igipõline konkurent. Arvatakse, et Saksamaa oli Poola aktiivne vaenaja ka seetõttu, et tahab tulevikus olla Ukraina üle otsustaja, Poola oli seejuures teel ees. Berliin tahtis juba ammu Poolat ja tema mõjuala Saksa mõjuruumi alla viia, teha Poolast Saksamaa (ja Brüsseli) vasallriik. Donald Tusk viibki sõltumatu Poola kandikul Berliinile ning saab selle eest õiguse “pärusmõisa” satraabina valitseda.
Uued Uudised