Poliitikas eelistatakse sageli paljust rääkimata jätta, sealhulgas ei taheta tunnistada, et häältevool käibki peavoolupoliitikas sageli omade vahel, nagu kord Reformierakonnast Eesti 200-sse, ja vastupidi ja nüüd on asi pandud voolama artist-populist Urmas Reinsalu juhitavasse Isamaasse.
“Nii nagu ka Reformierakond pole oma viimaste aastate kohati äärmiselt kõrgeid toetusnumbreid ise välja teeninud, pole ka Isamaa oma praegust enneolematult kõrget toetuse taset otseselt või enamjaolt ise välja võidelnud. /…/ Seega saab Isamaa suurimaks väljakutseks kogu järgmise aasta vältel olema seda toetuse taset hoida ja seeläbi ka kinnistada. Neil on vaja opositsioonis olles, kus on kerge langeda poliit-fantaasia lõksu, valijaid veenda, et nad saavad aru, mis on Eesti riigi ja ühiskonna pärisprobleemid ja et neil on sisulised ja pikaajalised lahendused nendele probleemidele. Ning veenda valijad selles, et neid võib usaldada. Kevadiste valimiste tulemusena tundsid ilmselt paljud valijad, et nad on saanud valitsuse moodustanud erakondadelt petta. Nende sümpaatia pigem kuuluks kellelegi, keda nad saavad usaldada ja kes ei loobi tuulde tühe sõnu ja lubadusi,” ütles Tartu ülikooli teadur Martin Mölder.
Isamaa ei kuulu kahtlemata usaldusväärsete sekka ja tühje lubadusi oskavad nad hästi pilduda. Seejuures on Isamaa olnud ka Kaja Kallase hukatusvalitsuses ehk nad ongi kõigi ja kõigega kaasatilkuv erakond, kes muudab põhimõtteid vastavalt “trendile”. Ilmselt ongi paljutähenduslik see, et sigatsev Reformierakond voolab nüüd tühjaks populistlikusse ja reetlikusse Isamaasse.
Uued Uudised