Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

Suur osa Eesti Ukraina-poliitikast on olnud kas tühikargamine või eneseupitamine

-
29.12.2023
Igal pool lehvivad Ukraina lipud ei suuda enam sõjatüdimust eemal hoida. Pilt on illustratiivne.
© UU

Ilmselt vapustas paljusid uudis: “Frankfurdis resideeriv helilooja ja ühiskonnavaatleja Jüri Reinvere märkis “Vikerhommikus”, et läänes prevaleerivad Palestiina-teemad ning Euroopa on Ukraina täiesti unustanud.” Ja kui vapustas, siis tähendab, et nad on pikaaegse riikliku propaganda ohvrid.

Eestis levitatakse pikemat aega narratiivi, nagu oleks kogu Lääs ühtselt Ukraina poolt “surmani”. See, mis paneb lääneriike Ukraina nimel pingutama, on tegelikult hirm Venemaa ees. Aga hirm on vilets teejuht ja sageli tähendab see, et hirmulolijad on valmis separaatkompromissideks. Ja Lääs on liiga palju üritanud venelastelt rahu osta.

Eesti meedia sõimab Ungarit ja Viktor Orbanit Ukraina mitte-toetamise eest, kuid pole kunagi rääkinud sellest, et ka Saksamaa on olnud Ukraina toetamises nõrk lüli ja on seda siiani, ainult sõnad on kõlavad. Ja kunagi pole mõistetud, et kui Balti riigid jagavad sajaprotsendiliselt ohutunnet Venemaa ees, siis Portugalis või Luksemburgis see nii ei pruugi olla, nemad on kõigest sellest väga kaugel. Ühtset arusaama Ukraina sõjast terves Euroopa Liidus lihtsalt pole.

Eestis tunnetavad Vene-ohtu ilmselt kõik eesti inimesed, erakonnad ja poliitilised jõud, aga samas kasutavad paljud neist ukrainlaste võitlusi omadel eesmärkidel ära. Hullem näide on Reformierakond, kes on Ukraina sõda enda populaarsuse tõstmise huvides ära kasutanud ja teeb seda praegugi, ka oma riigi turvalisuse, julgeoleku ja inimeste hakkamasaamise arvelt. Nii loovutatakse taas Ukrainale relvi, sest see aitab poliitoravate arvates populaarsust tõsta, kuigi on teada, et Eesti enda kaitsevõimekustesse tekib sellest auk ja tegelikult määraks Ukraina sõja tulemuse ära vaid sinna saadetav tipptasemel relvastus.

Reformierakonna Ukraina-maine sai tugevalt kannatada peaministri abikaasa Vene-ärist, kuid sellest ei tehtud mingeid järeldusi, erakond ja peaminister leiavad siiani kõik sajaprotsendiliselt õige olevat. Ei mingit kahetsust, ei mingit vastutuse võtmist, kuigi on teada, et kogu selle kamba Ukraina-jutt kõlab tänaseks väga võltsilt. Või nagu ütles Varro Vooglaid: isegi kui Arvo Halliku poolteist sõja-aastat kestnud Vene-äri oleks sajaprotsendiliselt legaalne, siis Ukraina ühe juhtiva toetajariigi peaminister ei tohiks seda teha, see on lihtsalt ebaeetiline.

Ka Slava Ukraini skandaalis pole toimunud mingitki puhastumist – Johanna-Maria Lehtme on jooksus, uurimine ei edene, asja üritatakse vaiba alla pühkida, ometigi aga pani see skandaal põhjaliku põntsu kogu Ukraina toetuskampaaniale. Inimestel on Lehtme Riigikogus valatud võltspisarad siiani happeliselt meeles.

Praegune võimukamp rikub ära praktiliselt iga Ukraina-asja, millele käe külge paneb. Siseminister Lauri Läänemets süüdistab EKRE-t Ukraina põgenike demoniseerimises, aga ise on samas oma haldusalal jätnud tegemata viimse kui asja, omamaks ülevaadet siiasaabunutest. Siseministeeriumi kodulehel asuv lause “Eestisse sisenenud Ukraina kodanikest on 85 789 piiril öelnud, et plaanivad mingiks ajaks Eestisse jääda” on karjuv näide sellest, kuidas siseminister ei tea ega soovigi tegelikku olukorda teada, lihtsalt “Welcome” ja kõik. Läänemets ei oskaks midagi peale hakata isegi siis, kui Ukraina sõjaväekohuslasi koju kutsub, sest tal pole nende kohta mingeid andmeid. Küll aga teab enamik eestlastest, et põgenikena siiasaabunutest on suurem osa venekeelsed ning ilmselt mitte väga Ukraina-meelsed.

Ukraina-teemaga on Eestis kõik läinud nii nihu, nagu veel saab. Kohe alguses algatati nõiajaht ühiskonnategelaste vastu, kelle sotsiaalmeediakontol polnud Ukraina lippu. “Tühistati” Venemaal käinud artiste, samas kui peaministri abikaasa firma autod sõitsid Venemaa vahet. Ukraina lippude püstitamisega pingutati samuti ilmselgelt üle. Nagu demokraatiavaegusega ühiskonnas ikka, liialdati inimeste tembeldamisega Kremli-agentideks, kui nad julgesid mistahes protsessides kahelda, sealhulgas näiteks sõjapõgenike sildi all saabujate kontrollimatu sisselubamise osas. Või selles, et Ukrainat “aidatakse” nii, et lääne pankadele garanteeritakse nende raha tagasisaamine juhul, kui ukrainlased pole tagasimaksmiseks võimelised.

Eestis oli pikka aega keelatud kahelda Ukraina võidus ja keelatud oli rääkida mistahes rahuprotsessist, riiklikul tasemel levitati narratiivi, et võit on kohe-kohe saabumas, Krimmi ja Donbassi vabastamiseks pandi tähtajad enam-vähem kirja. Nüüd on selgumas, et see kõik ei olegi nii lihtne, Ukraina vastupealetung hääbus, rindejoon ei liigu, lahingud ägenevad, sõda võib venida väga pikale. See oli taas üks psühholoogiline valearvestus, kus mõeldi vaid hetkepropagandale, arvestamata seda, kuidas mõjub inimestele see, kui sõda jääbki venima.

Ja nüüd ongi see käes – Euroopa on sõjast väsinud, Gaza sõda viis Ukraina tahaplaanile, lääneriigid ei suuda ega julgegi tagada Ukrainale võiduks vajalikku tipprelvastust, Balti riikide sattumine Venemaa sihtmärgiks on usutavam kui kunagi varem, Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid aga jätkavad Ukraina-teemaga mängimist, et oma kadunud mainet veidigi kergitada.

Uued Uudised