Metsasektor on viimased aastad saanud ainult kriitikat – küll raiutakse liiga palju, ei kaasata otsustesse kohalikke, lõpuks jõuame linnade parkidesse, kus ei tohi puid maha võtta, oksi ka mitte kärpida. Üllatuslikult on kisa veelgi suurem kui elekter on kadunud, sest puud või võsa on liinis või juhtub õnnetus mil pargis viibinud inimene sai kannatada, st puuga pähe. Uudistes rõhutatakse, et suurfirmade omanikud mõjutavad kindlasti poliitikat ja ainult negatiivses suunas ehk – raiuda, raiuda, raiuda!
Kliimaministeeriumi metsanduse arengukava aastani 2030 toob välja, et metsasektori all töötab otseselt ja kaudselt kokku ligikaudu 31000 inimest. Lisame siia inimesed, kes töötavad näiteks energeetikasektoris või hoopiski hooajalised töötajad, kes kevadeti käivad põhitöö kõrval metsa istutamas või mõnes istanduses abis. Sektor oleks ehk veelgi suurem kui meil oleks näiteks tselluloositehas, aga meil ei ole olnud vaja ei uusi töökohti ega ka sõltumatust ekspordist. Vaadates reaalset pilti – puidusektor seisab ehk ei toimu eksporti. Metsafirmade omanikest on loodud kuvand nagu oleksid nad ainult oma heaolu eest väljas, aga nemad on need inimesed, kes vastutavad ja planeerivad pikalt tulevikku, et nende töötajatel üldse oleks tööd. Firmaomanike otsustest on mõjutatud seega pea 31000 inimese rahakott ehk turvatunne, lisaks nende leibkonnad. Peame aind lootma, et vastutajad ei otsusta firmad sulgeda (otsene metsatööstus) või oma tegevusi mujale viia (mööblitööstus). Hirmutav on stsenaarium, milles mõni suurfirma omanik peaks soovima oma firmat ja sellele kuuluvat maad müüa. Eriti praegu, Vene ja Ukraina sõja teema taustal, on oluline, et metsa ja metsamaad omaks eestlased – olgu omanikuks RMK, mõni suurfirma juht või naabrimees.
Jõulud on läbi, seega võime kevadet oodata. Idülliline päike, sulav lumi ja linnarahu. See toob kaasa ka kõige kiirema aja metsas- istutushooaeg. RMK istutas 2023 aastal 24 miljonit puud, ka erametsad ei jäta metsauuendust vahele. Istutamine on parim aeg, mil anda panus mitte ainult metsade uue eluringi taastamiseks, puhtama looduse hoidmisele, aga ka suurema heaolu nimel, mis tihti jääb märkamatuks. Istutades istiku metsa, siis – keegi on ostnud seemned, kasvatanud puu, müünud istiku, keegi on transportinud istikuid ja mitme kümne aasta jooksul saavad nautida metsasaadusi. Istutatud metsa tuleb hooldada – ulukitõrjega pritsimine, metsahooldus, valgustus. Täiskasvanud puidust saab keegi ahju alla tuld, mõni loom varju ja keegi uue mööblieseme, isegi kui see on saepurust. Muidugi ka metsasaadused nagu seened, marjad ja hingeline heaolu. Kogu selle protsessi ajal on makstud käibemaksu, inimestele palka ja palkadelt ka makse. Muidugi on ka võimalus, et mõni uluk sööb istiku paar päeva peale istutamist ära, aga siis istutatakse uuesti või toimub looduslik uuenemine. Kahjuks, metsaistutus on taaskord see, mida puukallistajad ei salli, sest istutakse “puupõldu”. Tõenäoliselt oleks metsakaitse jutt sümpaatsem kui samal ajal ei loeks me uudistest uute tuulikute või elektriautode tootmisest.
Idee poolest on mets meie kõigi oma, aga reaalsus on siiski teine. Ainuüksi kodanike pärast, kes tassivad prügi metsa, ei ole mets kõigi oma. Kütuseraha ja aega on, et prügi metsa vedada, aga jäätmejaama ei viitsi minna. Pettekujutus, et mets on kõigi oma, on ka solvav talunikele, kes on põlvest põlve oma metsa eest hoolitsenud. Lisaks ei mõista ma ka inimesi, kes on eluaeg linnas korteris elanud ja metsa näevad parimal juhul autoaknast ning ahastus on suur, kui maantee äärest on raiutud eesmärgiga teed laiendada. Aplaus ka Rail Balticu toetajatele.
Siinkohal siiski suur kummardus ja tänu inimestele, kes käivad vabast ajast metsa koristamas ja metsas reaalselt töötajatele ning selle hooldajatele.
Pille-Riin Kahro, EKRE noorteühenduse “Sinine äratus” esimees