Sekunditest saavad minutid, minutitest tunnid, tundidest päevad ning nii saavad sedasi lakkamatus ajavoolus valmis kuud ja aastad. Aastatest saavad sajandid. Sündinud tulevad, õpivad, vananevad. Ühel hetkel saavad tulijatest minejad.
Meie, selles hetkes olijatena, saime oma kodumaa, keele ja tõekspidamised meie ees läinutelt ning anname need väärtused edasi oma järel tulijatele. Aastalõpu viimastel tundidel on paras aeg aga teha korraks paus. Paus, mille jooksul paljud vaatavad tagasi eelnevale 365-le päevale…
Üks Hiina rahvatarkus räägib sellest, kuidas väike inimene teeb ringi ümber enda ning vaatab ja hoolitseb selle eest, et tema ringis oleks kõik korras – teistes ringides toimuv ei lähe talle korda. Järgmine tase on see kui inimene teeb ringi ümber oma perekonna – sel juhul hoolitseb inimene oma perekonna heaolu ja turvatunde eest – see on keskmine inimene. Suur inimene aga püüab ringi joonistada ümber oma riigi – talle läheb korda kogu riigi ja rahva heaolu – need peaksid olema tõelised riigimehed. Sageli juhtub nii, et riigi etteotsa sattuvad aga väikesed või keskmised inimesed ning mulle tundub, et sedasi on läinud ka meie riigis.
Minu isiklikus ringis ei läinud aasta päris sedasi nagu lootsin – kandideerisin mäletatavasti riigikokku, kuid 829 hea inimese tahtest sedapuhku ei piisanud. EKRE-l on Tartus väga hea meeskond ning ma tänan, kõiki neid, kes on otsustanud juba oma ringist välja tulla ja püüda teha midagi rahva jaoks. Ma tänan ka veelkord kõiki inimesi, kes otsustasid möödunud valimistel toetada just meie erakonna kandidaate.
2023 märtsis toimunud riigikogu valimised olid suuresti mõjutatud ebaausate võtetega. Mulle meenuvad SALK, Prigožin, Delfi, mitmed kultuuritegelased, Isamaa lõhkumine Parempoolsetega, Petersoni pundi loomine, Kiige-Kõlvarti duell. Need kõik olid ju ainult ühe mõttega -selleks, et liberaalid võidaks ja nad võitsidki. Pidu pidi algama suurelt. Kohe pidi Eesti riiki õnn saabuma… mida edasi aga aeg rullus, seda vaiksemaks jäid ajakirjanikud. Aasta lõpus selgus, et ka kulturnikud pole enam ülemäära õnnelikud ning siin-seal soigus mõni isegi majanduslikest raskustest. Kes see nende taidlemist või raami sisse pandud loomingut ikka vaatab, kui rahval raha pole süüagi osta.
Mäletan, kuidas 2021 jaanuaris jooksis KAPO koos meediakisaga maha Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsuse. Aga kas mäletate Johanna-Maria Lehtmet või augustis lahti rullunud Kaja Kallase idavedude skandaali? Kas mäletate, kui kahepalgeliselt käitusid eelnimetatud organisatsioonid ja isikud – nad kõik olid vait. Kas teate miks – sest nad kõik on tüübid, kes istuvad isiklikes väikestes heaolu ringides. Lehtme kadus vaikselt ning Kallas jätkab niikaua kui ise seda heaks arvab.
Siia aastasse jäävad maha veel mitmed idiootlikud rohereformid, Ukrainasse kaheldavalt panustatud miljard eurot, ametnike premeerimised, samuti mitmed kaheldava väärtusega kohtulahendid…
Tahaks selle kõik jätta maha ja vaadata uuest aastast puhast lehte. See aga pole võimalik.
Meid ootab nüüd ees traditsioonilise perekonna ametlik lõhkumine. Sajandeid on Eesti perekonna alusmudeliks olnud ema ja isa ning nende ühisest armastusest sündinud laps(ed). Juba homsest alates aga kaovad ema ja isa ning tekivad vanem 1 ja vanem 2. Eesti perekond pidas vastu mitmed võõrvõimud, sõjad ja hädad, kuid seda valitsust ta vastu ei pidanud.
Meid ootavad ees maksutõusud, mis jõuavad iga eestlase rahakotti. Meid ootavad ees uued statistilised numbrid uutest rekorditest madala sündimuse ja kõrge suremuse taustal. Meid ootab ees veelgi suurem kontrast koalitsiooni reitingu ja rahva toetuse vahel. Meid ootab ilmselt ees palju nurinat. Meid ootab ees paljude perekondade lahkumine Eesti riigist. Meid ootab ees jätkuv ebakindlus idanaabri tempude ees. Meid ootab ees töötuse kasv ja palgasurve langus. Meid ootavad ees mitmete ühiskonnagruppide streigid. Meid ootab ees palju tervisehädasid, mis on põhjustatud liigsest stressist ja alkoholist. Ilmselt ootab meid ees ka vihakõne seadustamine. Küllap ootavad meid ees ka paljud muud eelpool loetlemata hädad.
Siin on aga meil rahvana jäänud veel ainult üks töötav relv – see on koonduda ühise eesmärgi nimel. Selleks tuleb meil aga väljuda oma väikesest või keskmisest ringist ning olla korraks osaline suures ringis.
Ma luban, et me teeme oma meeskonna ja suure osaga Eesti rahvast 23. aprillil aastal 2024 veel ühe katse. Katse, mis mõjutaks Eesti riigi arengut selliselt nagu tahtsid seda meie ees minejad. Katse, mis mõjutaks Eesti riigi arengut selliselt, et meie järeltulijatel oleks ka riik kuhu tulla ja keel, mida kõnelda!
Soovin igale heale lugejale ilusaid hetki vana-aasta ärasaatmisel ning lootusrikast ja võitluslikku uut aastat!
Silver Kuusik, Tartu linnavolikogu liige, EKRE juhatuse liige