Aastavahetuse kõnes manitses president taas rahvast, poliitikud klantsisid ennast puhtaks ja süüdistasid oponente, hinnad ja maksud aga irvitavad rahva üle suure suuga ning optimismi jagub ainult neil pessimistidel, kes arvavad, et enam hullemaks minna ei saa.
Kõik on nii keskendunud süüdlaste otsimisele, et ei näe suurt pilti. Seda aga võiks vaadata ühel neutraalsemal teemal ehk aastavahetuse ilutulestike kontekstis.
Enne aastavahetust hoiatasid loomakaitsjad, et koerad võivad paugutamisest paanikasse minna; ilutulestike asemel soovitati laservaatemänge; omavalitsused rääkisid kokkuhoiust õhku lastava kraami arvelt; politsei ja päästeamet soovitasid saluudi asemel keskenduda heategevusele jne.
Aastavahetusel aga tegid kõik nii, nagu ise tahtsid – osa käis laseršõud vaatamas, teised lasid rakette taevasse, inimesed vedasid koeri endaga kaasa, kellest paljud sattusid ilmselt paanikasse, sünnitusmajad said annetusi, ilmselt ka paugutamatajätmise arvelt ja nii edasi. Ehk siis ei saavutanud ühiskond vähimalgi määral konsensust selles, kuidas aastavahetust turvalisemalt tähistada.
Mis alust on meil loota poliitilistele kokkulepetele, kompromissidele, mõistmisele olukorras, kus me ei jõua konsensuseni ka mitte ühiskondlikes küsimustes? Ja selles vallas ei lähe asjad mitte paremaks, vaid hullemaks, sest riigi eesmärgiks on “mitmekesistumine” ehk vastuolude sissetoomine ja võimendamine.
Eestisse on alates Euroopa Liiduga ühinemisest, eriti aga just viimase kümne aastaga sisse toodud sedavõrd palju võõrväärtusi, et see ühiskond ei saagi enam normaalselt fuktsioneerida. Liiga palju ja liiga kiiresti on siia imporditud neid “uusväärtusi”, mida traditsiooniline ühiskond lihtsalt ei suuda omastada, ja kuivõrd neid surutakse lausa kohustuslikena peale, siis ei saagi sellest tulla turvalist ja toimivat ühiskonda.
Viimase kümne aastaga on loobutud rahvusriigi ideest ja see on asendatud “mitmekesisusega”; on loobutud eesti keele ja kultuuri ülimuslikkusest; suveräänsus on loovutatud Euroopa Komisjonile; traditsiooniliste väärtuste asemel on kohustuslikud “uusväärtused”, agressiivsetele vähemustele on antud õigus dikteerida enamusele oma “õigusi”; mehe, naise ja lastega perekond on surve alla pandud jne. See on revolutsioon ja need ei ole kunagi toonud rahu, õitsengut ja turvalisust, vaid just vintpüssituld kõige ja kõigi pihta.
Läänest on Eestisse imporditud ka nn individuaalsete vabaduste piiramatu levik. Selle positiivsena näiva arengu negatiivseim tulemus on egode meeletu vohamine, mis ei vii kunagi ühiskonna konsensuseni, sest igaüks nõuab enda õigusi kõigepealt. Inimesed on muutunud egoistlikumaks, tundetumaks ja teistega mittearvestavateks. Isegi “sallivus” tähendab ainult omasuguste sallimist ja “kompromiss” tähendab järeleandmiste nõudmist ainult teistelt, ise midagi loovutamata.
Eesti hädade põhjuseks ongi viimase kümne aasta revolutsioonilised muutused ning “mitmekesisus”, mis reaalsuses ei tähenda mitte rohkem valikuid, vaid rohkem põhjusi tülitsemiseks.
Uued Uudised