01.01.2024
Margus Tsahkna
Aasta esimesel päeval rõõmustab Eesti 200 juht Margus Tsahkna selle üle, et mehed saavad nüüd seaduslikult üksteise püksi pugeda ning temaga koos on õnnest rõngas sots-menševik Eduard Odinets, kes on ka üks vihakõneseaduse eestvedajatest – ilmselt selleks, et saaks vangi panna inimesed, kes nendega koos ei rõõmusta.
Tuhandeid aastaid oskas inimkond lugu pidada Looduse kätetööst, kes tegi inimesed meesteks ja naisteks, andes neile võime koos armastades järglasi rõõmuks ilmale tuua – ja alles viimasel poolesajal aastal arvab üks seltskond renegaate, et senine ebanormaalsus ehk kuivanud oksad elupuul võiks olla nüüd normaalsus, ja veel sedavõrd kõva normaalsus, et olla ka ülimuslik mehe ja naise eluandva suhte üle. See seltskond usub ise, et nad loovad progressi, hoomamata, et tegelikult on see inimkonna allakäik.
Küsitakse: “Mis võib teil olla teiste armastuse vastu?” Ega siis asi ainult samasoolistega piirdu – nende abielude lubamine avab Pandora laeka, sest edaspidi hakkavad sellist õigust tahtma teisedki. Eesti tuntuim äärmuslane Krister Paris sõitles mõni aeg tagasi homoseaduse loojaid just selle “argumendiga”, et asi polevat enam ainult homodes, õigus abiellumiseks tulevat anda ka teistele seksuaalsetele suunitlustele.
Rootsis oli mõne aasta eest kõlamas nõue, et lubataks insest ehk suhe vendade ja õdede (ja teiste lähedaste) vahel ning liberaalses Läänes on korduvalt räägitud sellest, et pedofiilia tuleks seksuaalse hälbe asemel tunnistada seksuaalseks suunitluseks (Reformierakondlase Toomas Kivimägi muudatusettepanekutes abielureferendumi eelnõule oli soov saada õigus abielluda 13-aastastega). Ehk siis kui mehed tohivad omavahel abielluda, siis miks ei tohiks nad lastega seda teha? Praegu tundub see eriti võigas, aga mida rohkem “erinevusi” paari pannakse, seda rohkem kaob ka piire. Kuivõrd “kommitädide” seksuaalkasvatus on viidud ka lasteaedadesse, siis seal valmistataksegi juba ette verinoori “seksijaid”.
Kurikuulus LGBT on enda taga ladunud ka Q ja rea + märke, mis tähendab, et seal on suur seltskond “uusidentiteete”. Ühtedel voolab sugu, teistel on mingi identiteet poolel teel mehe ja naise vahel, kolmandad vahetavad sugu, neljandad ei tea, kas neil sugu ongi… Vanasti öeldi selle kohta “Issanda loomaaed”, täna on see vist juba vihakõne, eriti kui inimesed tunnevad ennast kassina või abielluvad iseendaga.
1. jaanuarist kehtima hakanud homoseadus ongi ohtlik sellepoolest, et see avab tee ka järgmistele “armastustele” kõigi ja kõigega, eriti kui kliimahüsteerias lapsi enam ei taheta ja abort on vabakasutuses – nii võib patu sildi maha võtta kasvõi verepilastuselt. See kõik ei ole enam kellegi pahatahtlik rumalus, vandenõuteooria või vihakõne – inimkonna identiteedid lõhutakse seekord põhjalikult ja inimestest tehakse amorfsed olevused, kes ei tea, kes nad on. Ja see ei toimu mitte “pimedal keskajal”, vaid kõige kiiremal tehnoloogilisel ajastul. Kuidas me hakkame haldama tehisintellekti, kui meie lapsed ei tea sedagi, kas nad on poisid või tüdrukud?
Inimkond teab palju tsivilisatsioonide mandumisi ja hävinemist ning alati on see seotud ka sellega, kui inimestel kaovad piirid ning elu hakkab määrama kõikelubatavus. Nii et täna ei astunud Eesti mitte progressiivse tuleviku suunas, vaid hakkas kolistama allakäigutrepil allilma. Ja kui kord peaks tulema kliimakatastroof ja väike osa inimkonnast jääb homo sapiensi esindama, siis LGBT-ga sureb inimkond küll üheainsa põlvkonnaga välja.
Uued Uudised