Taavi Pärtel: liberaalne front on alati ajanud kahepalgelist Vene-poliitikat

Viimasel kahel aastal on kogu universumit usinalt täidetud juttudega sellest, kuidas Eestit juhib „kartmatu sõjaprintsess“ ehk uus „raudne leedi“ Kaja Kallas. Seda muidugi tema Venemaa-suunalise ülisõjaka retoorika pärast – kuni selleni välja, et tema jutu järgi olevat Eesti juba sõjas. Kuna selline infolaviin on väga massiivne, on tõenäoliselt enamus avalikkusest ära unustanud selle, mida rääkisid seesama Kaja Kallas ja kogu Reformierakond siis, kui suurt sõda Ukrainas veel polnud. See oli vaid 4 aastat tagasi.

Vaadakem seda pilti ja see ei valeta. Mistahes „faktikontrollijad“ võivad end ribadeks pingutada, ent seda fakti nad ümber ei lükka. Veel veebruaris 2020 teatas seesama Kaja Kallas – ja kogu Reformierakond – sirge näoga, et nemad küll Venemaaga tüli ei nori!

Konkreetsemalt oli siis teemaks ikka Tartu rahu kõige üldisemalt ja loomulikult ka rahulepingujärgse riigipiiri küsimus, kus nii EKRE kui ka Isamaa positsioonid olid/on väga kindlalt eestimeelsed. EKRE positsioon on selles küsimuses olnud koguaeg sama. Ka Isamaa tollane esimees Helir-Valdor Seeder oli uue piirilepingu vastu juba siis, kui samuti IRL-i kuulunud Marko Mihkelson selle sõlmimist igati tagant lükkas.

Reformierakond seevastu pidas Tartu rahu ja riigipiiri teemat Venemaaga tülinorimiseks (meenutame ka Urmas Paeti allkirjastatud uut piirilepingut 2005. aastal). Nagu paljusid teisigi küsimusi, kus meil kui väga väikesel rahval ei ole mitte mingit valikut peale rahvusmeelsuse kindla kaitsmise – kui ikka tahame rahvusena püsima jääda. Liberaalse frondi esindajatel kui veendunud kosmopoliitidel pole sellistest asjadest muidugi sooja ega külma, sest põhimõtteliste globalistidena toetavad nad hoopis rahvusriikide, rahvuste ja ka riigipiiride kaotamist.

Ka 2002. aastal, kui Siim Kallase valitsus oli ametisse astunud, lubas Reformierakonna välisminister Kristiina Ojuland asuda Venemaaga suhteid parandama. See ja Kaja Kallase lähimineviku soov hoiduda Venemaaga “tülinorimisest” ongi euroliberaalide naiivse Vene-poliitika olemus. Nende arust on suhted kehvapoolsed ikka sellepärast, et sõjakad rahvuslased olevat suhted ära rikkunud ja vaat need kõigi suured sõbrad liberaalid teevad kõik korda (meenutagem ka Obama ja Hillary Clintoni Moskvasse toimetatud “reset-nuppu”). Paraku saavad head suhted tekkida ainult siis, kui ka teine osapool seda soovib. Teame väga hästi, kuidas selle asjaga tegelikult on.

Muidugi ei olnud tegu kaugeltki siinsete poliitoravate soologa. Nii toetas sügisel 2019 Prantsusmaa president Macron Venemaa hääleõiguse taastamist Euroopa Nõukogus sõnadega: „Usun, et vene rahvas on läbinisti põimunud Euroopa humanismiga, sest nad osalesid selle ülesehitamisel ning Venemaa geograafia, ajalugu ja kultuur on fundamentaalselt euroopalik“. Nüüd on maailm seda „humanismi“ küllaga näinud nii Butšas, Mariupolis kui mujal. Meie vanemad ja vanavanemad, kes veel elus on, mäletavad samuti seda „humanismi“ väga hästi! Ukrainast tulevad uudised tõestavad, et 80 aastaga pole idanaabri sadistlikud kombed karvavõrdki muutunud.

Paraku pole liberaalse frondi jaoks isegi see olnud mingi argument. Nagu ka Tšetšeenia sõjad ega kallaletung Gruusiale. Isegi pärast 2014 toimunud Krimmi annekteerimist ja Donbassi jõhkrat ärarebimist Ukraina küljest jätkas liberaalne front Venemaa suunal ikka oma endist poliitikat – „Venemaa on siiski meie partner ja vaatamata praegu toimuvale jätkab siiski demokratiseerumist ja liikumist turumajanduse suunas“, mida tõestab ka eelpoolmainitud Macroni tsitaat. Ühesõnaga – anname kõik andeks, sest vaja on ikka moodustada suur liberaalne impeerium Lissabonist Vladivostokini! Just selline impeerium, kus oleks hea hõlpsasti Venemaalt kokkuvarastatud raha näiteks läbi Eestis asuvate pankade Läände kantida.

Loomulikult takistavad sellise impeeriumi moodustamist rahvusriigid, riigipiirid, rahvuse õigused omal maal oma keelt ja kultuuri kaitsta ning otsustada ise kodakondsuspoliitika üle, tõepärane ehk kommunistlikust ajuvigastusest vaba ajalookäsitlus ja üldse ajaloolise õigluse jaluleseadmine. Liberaalne front – ei piiritagune ega kohalik – ei ole sellest kõigest mitte midagi kuulda tahtnud. „Venemaaga on vaja hästi läbi saada ja see kõik pingestab asjatult suhteid“, ütlesid nad. Täiesti võimatu oli riigist välja saata isegi kõige jultunumal moel Eestit ja eesti rahvast laimavaid tüüpe – „meie inimesed ju“, „ei tohi nende inimõigusi rikkuda“, „ei tohi rünnata sõnavabadust“, “peame ikka sallivad olema” jne.

See kõik on olnud vesi Kremli ja selle käsilaste veskile. Nii tegidki mõlemad osapooled idas ja läänes 30 aastat koguni avalikku koostööd eriti Eesti ja Läti laimamisel. Põhisüüdistuseks olidki „vene vähemuse inimõiguste“ väidetavad „rikkumised“ ja samamoodi väidetav „natsilembus“. Muidugi ei tahetud midagi kuulda kommunismiga lõpparve tegemisest, sest siis oleks ju tulnud tunnistada, et rahvuslus ei olegi üldse kohutav asi… Isegi pärast „pronksiööd“ maksti mässu kohapealsetele juhtidele lausa hüvitist, ehkki vahetult mässu järel lubasid nii president Ilves kui peaminister Ansip süüdlasi väga kindlas ja karmis kõneviisis karistada.

Riigikaitsele mõtlemist pidas liberaalne front isegi kahjulikuks, sest mingit sõda Euroopas ju ei pidanud enam tulema ja üleüldse las need va ameeriklased kui igavesed sõjardid tegelevad sellega. Sellepärast ka Reformierakond kuulutas isegi veel pärast 24. veebruari 2022 Jürgen Ligi suu läbi, et iseseisvat kaitsevõimet pole vaja tugevdada, sest „meil on liitlased“. Ainult et sellele pole neist keegi mõelnud, mis siis saab, kui kõigil liitlastel on tegemist kuskil mujal…

Nii ongi nüüd käes olukord, kus neomarksistid laamendavad läänemaailmas, Maailma Majandusfoorumi esimehe Klaus Schwabi riiulil seisab koguni Lenini büst (!) ja Venemaad valitseb juba veerand sajandit nendesamade globalistide heakskiidul KGB-lane Vladimir Putin, kes pole loomulikult teinud mitte midagi Venemaa vabastamiseks Lenini-Stalini kurjast pärandist. Hoopis vastupidi – ta hoiab seda väga kindlalt elus. Isegi Lenini muumiat pole mausoleumist välja visatud, kuigi teades venemaalaste suhtumist vikerkaarerahvasse, kelle hulka nii Lenin kui paljud teised bolševike juhid kuulusid, oleks tulnud seda juba ammu teha. Seega on nii ühelt kui teiselt poolt igasugused jutud mingite „väärtuste“ kaitsest võltsid.

Ent tõrvikurongkäikudesse suhtutakse mõlemal pool sügava vastikustundega. Märtsis 2022 ütleski Putin pressikonverentsil, et „jah, ka meil käivad mõned tõrvikutega ringi, ainult et erinevalt Ukrainast nad meil valitsusse ei kuulu“. Pärast seda saatis ka siinkirjutajale üks eriti fanaatiline Reformierakonna toetaja e-kirja, kus hoiatas, et kui EKRE võimule saab, siis tuleb ka Eestisse sõda – sest Ukrainas olid samuti tõrvikurongkäigud ja Venemaa peab EKRE-t „natsiparteiks“. Seega ajavadki nii Kreml kui Lääne liberaalne front sisuliselt sama asja. Mõlemad tahavad planeeti „denatsifitseerida“ ega kohku selle nimel enam mitte millegi ees tagasi, nagu teame.

Kõige selle tõttu ei saa tõsiselt võtta ka liberaalse frondi praegust retoorikat „seisame koos Ukrainaga“, „Ukraina peab võitma“ jne. jne. jne. Seda enam, et aeg-ajalt tuleb isegi peavoolumeediast uudiseid, kuidas ukrainlased on leidnud hävitatud Vene relvadest Läänest pärit osi. Neid ei oleks seal, kui sanktsioonidest korralikult kinni peetaks. Paraku see pole nii. Väga pikka aega pärast suure sõja algust jätkasid Venemaal tegutsemist ka paar Eesti logistikafirmat, mis ühel või teisel moel on seotud meie praeguse libavalitsuse kõigi kolme osapoolega.

Võibki julgesti väita, et retoorikale vaatamata toetatakse tegelikult sõja mõlemat osapoolt. Seetõttu oli lausa tülgastav vaadata, kuidas hiljuti Kaja Kallas president Zelenskit kaisutas – ja natuke aega hiljem andis teada, et Eestis redutavaid Ukraina mobilisatsioonikohuslasi kodumaale ikkagi ei saadeta.

Samas on Eesti enda kaitsevõime sõna otseses mõttes ennastsalgava Ukraina abistamise tõttu selgelt nõrgenenud. Läänemaailma jõukamad maad pole samal ajal suurt midagi pingutanud. Kahe aasta jooksul pole suudetud või tahetud kaitsetööstust käima saada (millega Venemaa samas on juba hakkama saanud). Pole raske ära arvata, miks – vaja on ikka rohepööret teha, vikerkaarelippu lehvitada ja massiimmigratsiooni mahitada. Need prioriteedid on ka meie praegusel estofoobsel valitsusel.

Eesti niigi nõrga kaitsevõime jätkuva nõrgestamise ja arutult Ukrainasse raha kantimise asemel võiksid meie võimulolijad parem avalikult deklareerida, et N. Liit ei vabastanud II maailmasõjas ainsatki riiki, vaid vallutas need, nagu kommunistid olidki endile eesmärgiks seadnud. Teiste sõnadega – mitte ühelgi riigil ega rahval ei ole ega saa olla kohustust olla tänulik kommunistidele, Punaarmeele ja Stalinile-Žukovile „vabastamise“ eest, mida ju tegelikult ei toimunudki. Niisugusest avaldusest oleks ka Ukrainale palju enam abi, kui mõnest järjekordsest võimalikust MTÜ Slava Ukraini tüüpi skeemi toetamisest.

Paraku ei maksa selliseid avaldusi ei kodu- ega välismaistelt liberaalse frondi esindajatelt oodata. Sest nagu juba eelpool sai öeldud – siis tuleks ju tunnistada, et rahvuslus ei olegi paha-paha. Hoopis mugavam on süüdistada Putini režiimi „marurahvusluses“ ja taganemises II maailmasõja järel kokkulepitud väärtustepaketist. Mis on ju absurd, sest tegelikkuses ju vilistas Stalin neile väärtustele ju otsekohe. Vaid neomarksismist läbiimbunud liberaalid-sotsialistid-globalistid saavad väita, et N. Liit neid väärtusi kunagi austas.

Kõige selle tõttu tekib järjest enam tunne, et retoorikale vaatamata püütakse hoopis Ukraina rahvuslust venelaste kätega hävitada ja võimalusel laiendada sõjatsooni ka mujale endisesse idablokki. Põhjus on väga ilmne – kogu endises idablokis on rahvuslus ja vastuseis globalistlikule multikulti-vikerkaare-rohepöörde poliitikale väga tugev. Ühtlasi nõrgeneb sõja tulemusel ka Venemaa, nii et isegi kui seal kunagi päris rahvuslased (ehk siis need, kes vallutussõdade asemel keskenduksid oma maa ülesehitamisele) peaksid võimule pääsema, ei oleks ka Venemaast enam globalistidele vastast. Siinkohal olgu ka see ära öeldud, et ukrainlased pole vikerkaareasjanduse suhtes kaugeltki leplikumad kui venelased.

Õnneks on vastupidiselt liberaalsele frondile rahvuskonservatiivide seisukohad selged ja ühemõttelised, mitte kahepalgelised:

*toetame Ukraina vabadusvõitlust tegudega ja ei toeta korruptsiooni ega massiimmigratsiooni, mille toetamist siinne liberaalne front just valelikult Ukraina „toetamiseks“ nimetab;

*rahvuskonservatiivid ei pea Venemaad mingil juhul Eesti sõbraks, mida ta ju pole peaaegu kunagi olnudki;

*enda õiguste ja rahvusliku väärikuse kaitsmine pole mingil juhul „tülinorimine“.

Kõige lõpuks – kes ise ennast ei austa, seda ei austa ka teised. Eriti oluline on seda meeles pidada mitte-Lääne ühiskondadega (kelle hulka ka Venemaa kuulub) läbikäimisel.

Taavi Pärtel