Loone Ots: teeme Eesti lipu nähtavaks!

Tartu rahu 104. aastapäeva mälestusüritusel Vabadussõja monumendi ehk Kalevipoja kuju ees lehvis väärt lippe kõikvõimalikes värvides vanima üliõpilasühenduse Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalgest noorima naiskorporatsiooni Sororitas Estoniae valge-karmiinroosa-mustani. Kuid eraldi rahvuslippu, riigilippu, ei olnud. Arusaamatu, miks. On ju nimelt Tartu rahu sõlmimine Eesti kui riigi jaoks määrava tähtsusega hetk.

Ka linnas kõndides paistis meie trikoloore majadel kurvastavalt vähe, kuigi 2. veebruar on ametlik lipupäev. Vana Vanemuise, eestluse vana kodu ja praegu seda meenutava laulupeomuuseumi juurde viival Jaama tänaval algusest kuni Raatuse tänavani näitas trikoloori ainult üks isamaaline maja. Edasi kuni Paju tänavani leidus veel kaks lippu. Parem kui ei midagi, aga palju, palju kehvem, kui päeva tähtsus eeldaks. Ka Eesti Rahva Muuseumi poole kulgev Roosi tänav, millest soovime kujundada linna uut jõetagust tuiksoont, lubas nii kaugele, kui silm ulatus näha vaid üht lippu.

Unustamine, lohakus, ükskõiksus, demonstratsioon? Kuid isegi need, kes on pettunud tänapäeva elus, peaksid teadma ja tunnustama Tartu rahu päeva. Sel päeval Eesti lippu heisata on auasi.

Meelde tuleb 1930. aastate algkooli II klassi laulik. Kohe esimene laul on seal «Eesti lipp» ja seda illustreerib Günther Reindorffi suurepärane käärilõikepilt: mitu talumaja, lipud uste kohal lehvimas, lipp maja ees kõrges vardas, maja otsaseinale kinnitatud lipp. Sellel pildil peetakse lipust lugu.

Me ei tohi ohata, et see aeg on minevik ja liigne rahvusromantika. Me ei tohi oma lipu küsimuses liiga tagasihoidlikud olla. Lipupäeval ei ole lipu koht rulli keeratult keldrinurgas. Neil päevadel peavad Eesti lipud rõõmustama silma igal majal.

Head tartlased! Ees on iseseisvuspäev. Palun teeme nii, et 24. veebruaril saame tunda uhkust Eesti lipu üle igal Tartu hoonel!

PS. Kasutan võimalust rõhutada taas, et Jaan Poska perekonnanime s-täht hääldub tuhmilt. Nagu mehe nimes Asko või sõnas pasta. Pidupäevadel peetud kaunid isamaalised kõned võidavad, kui näitame, et teame ja tunneme eesti rahva suurkujusid ja oskame (ka siin on s peenendamata!) nende nimesid õigesti välja öelda. Harjutagem seda, see tähendab, mõelgem ning rääkigem neist meestest ja naistest rohkem.

Loone Ots, kultuurloolane, Tartu linnavolikogu liige (EKRE)