10.02.2024
Eesti välisministeerium on alati olnud Brüsseli välispoliitika osakond.
Kaja Kallas on alatasa välja hõiganud loosungi “Ei iial enam üksi!”, mis julgeolekuliselt ja 1939.-1940. aastate kontekstis on muidugi õige, kuid Eesti liberaalid ja vasakpoolsed on selle laiendanud kogu välispoliitikale, muutudes seejuures alaväärtuskompleksis vaevlevaks teismeliseks, kes on valmis mistahes hinnaga mingisse kampa saama ja seal püsima.
Teismeliste puhul ongi see tavaline, et kõrvalejäetud tahavad iga hinna eest saada mingi kamba liikmeks ning selle tõestamiseks on nad valmis sooritama mistahes pahandust, kampa pääsedes teevad nad kaasa kõik ühised tembud ja sageli loobuvad “oma minast”, olles pigem need, kes nad ei ole. Võib-olla võetaksegi nad omaks, aga üldjuhul jäävad sellised noored kambas teisejärgulisteks, sest nad ei võitle enda eest, vaid tahavad olla kõigile meelepärased. Kuigi endaks jäämine võib tekitada tülisid, hinnatakse ka kampades ennekõike selgrooga liikmeid, mitte kaasajooksikuid.
Eesti välispoliitikas on juba ammu olnud valdavaks püüd iga hinna eest silma paista, näidata ennast heast küljest ja teha lojaalselt kaasa kõik, mida teised (eriti suurriigid) teevad, isegi kui see on Eestile kahjulik (paljud õnnetult lõppenud välismissioonid, nagu Malis ja Afganistanis). Silma küll jäädakse, kuid kas meid ka selle eest austatakse või lastakse enda eest must töö ära teha (Prantsuse koloniaalsõjad oma endistes kolooniates, nn Barkhane missioon)? Kiidusõnad võivad olla ka “lollikeste” tagantutsitamiseks…
Sama toimub ka Euroopa Liidus, kus Eesti kaitseb harva oma huve, kui nende kinnistamiseks tuleb võidelda. Valdavalt piirdutakse sellega, mida meile pakutakse, see-eest võetakse usinalt üle eurodirektiivid ja püüdlikult pingutatakse nendega ka üle. Mitte ainult konservatiivsed, vaid ka teised poliitikud on öelnud, et sageli on riikidel targem EL-i neid nõudeid, mis meile kahjulikud on, hoopis eirata, võimalik trahv ära maksta ja oma teed edasi minna. Eestil pole oma poliitikat ka rahvusvahelistes organisatsioonides, kus alati püütakse kellelegi meeltmööda olla.
Kaja Kallase puhul paistab silma veel see, kuidas tekitatakse mingeid algatusi, mis pealtnäha tunduvad õiged (miljon mürsku Ukrainale), kuid kuna neid ideesid välja käies ei arvestata reaalsusega ega tehta ennem vajalikke analüüse, kipuvad need läbi kukkuma (lubatud märtsi asemel jõuavad kõik mürsud kohale alles aasta lõpuks). Nii püütakse iga hinna eest silma paista, aga jäädakse hoopis ebaõnnestumise eestvedajaks. Ilmselt on kogu Kaja Kallase Ukraina-populaarsus rajatud just sellistele “pooltühjadele” algatustele – Läänes leiavad need sooja vastuvõtu, sest sealse “eliidi” puhul ja sealses bürokraatlikus ruumis ollakse suurte sõnade ja väheste tegudega harjunud.
Üks asi, millega eriti just president Kersti Kaljulaidi ajal kõvasti üle pingutati, on nn digiriigi kuulsus. Eesti on e-riigina palju saavutanud ja on ka eeskujuks, aga tänaseks pole me selles enam innovaatilised (praeguses majandusseisus veel eriti), teised on meile järele jõudnud ja ka mööda läinud, paljud meie algatused pole teiste seas toetust leidnud (e-valimised, andmete ristkasutus, kus näiteks Saksamaa hoopis karmistab andmekaitset jne) ning e-riigist on Eesti muutunud hoopis massiliselt odavtööjõudu sissevedavaks riigiks (see hävitab alati innovaatilisuse, sest tehnoloogiline areng asendatakse odavate töökätega).
Eesti poliitika suure maailma suunal on sulase käitumine peremehe suhtes, mitte ei olda peremees teiste peremeeste seas. Truult minnakse kaasa lollustega, mis paratamatult tulevad ka läänemaailmas, sest keegi pole eksimatu ja kõigil on omad huvid, mille puhul küll tihti seda ei tunnistata, aga need on ikkagi esikohal.
Eesti läks kaasa nn liberaalsete uusväärtustega, massimigratsiooniga ja rohepöördega, mis kõik mõjuvad rahvusriigile lammutavalt. Nüüd üritatakse eriti “progressiivsed” olla kliimavõitluses, kus Eesti juurutab üha uusi lollusi (võimalikud ummikumaks, üksinda sõitja trahv jne), samas kui muu maailm tõmbab rohepöördes juba pisut tagasi.
Uued Uudised