MALLE PÄRN: ometi üks raamat, mis ei ropendanudki

Kas teate, mis juhtus?

Lugesin päris palju viimase paari nädala jooksul, sest tõbitsesin ja ravisin ennast ja köhisin nagu jaksasin ja pikutasin voodis, ja siis sattus mulle kätte täitsa kaasaegne raamat, välja antud aastal 2017 – originaalis, eesti keeles lausa 2023 – kus ei olnud mitte ühtegi roppu sõna!

See on Boriss Akunini “Kolmesilmse seitse päeva”, ei kohe mitte ühtki p-d ega s-i, mis on nii tavalised absoluutselt kõikides kaasaegsetes romaanides! Ilma nendeta kohe meil miskit ei avaldatagi, nii tundub mulle isiklikult. Kuidas nad küll selle läbi lasid, ilmselt oli see kogemata, või tehti talle erand, ikkagi Akunin?

Niisiis, näete, tuleb mõnikord küll kultuuri meile IDAst? (Akuninit sealt küll enam ei tule, pigem ikka Läänest, sest ta tunnistati Venemaal terroristiks, kuulutati tagaotsitavaks ja kirjanik oli sunnitud põgenema välismaale – UU).

Tänan ka tõlkijat ja toimetajat, et nad ei lisanud sinna neid omalt poolt, kui autor ei olnud neid liberaalide ja postmodernistide lemmiksõnakesi raamatusse sisse pannud. Nagu juhtub vahel teatris, kus ebakultuursed lavastajad või näitlejad neid endameelest vürtsiks sisse topivad.

Malle Pärn