EKRE esimehe Martin Helme sõnul on pärast riigikohtu lahendit võetud opositsioonilt kõik vahendid poliitilist protsessi parlamendis mõjutada. Poliitika muutub agressiivsemaks, ning hakkab rohkem juhtuma meeleavaldusi, rääkis ta intervjuus rahvusringhäälingule.
Kas EKRE on huvitatud riigikogu aseesimehe kohast nüüd, kus teil on reaalne võimalus see märtsis saada, sest keskerakondlased suure tõenäosusega ikkagi Jüri Ratase taha ei tule. On EKRE sellest kohast üldse huvitatud?
Ja loomulikult. Eesti poliitilise traditsiooni järgi ja riigikogu töökorralduse loogika järgi on riigikogu juhatuses üks koht opositsioonil. Peaaegu alati on see olnud opositsiooni kõige suuremal erakonnal, milleks jätkuvalt on meie erakond. Nii et loomulikult me peame seda kohta loogiliselt meie erakonna kohaks ja lähme seda ka valimistel taotlema.
Kes on teie kandidaat?
Seda me veel omavahel arutame. Suure tõenäosusega ei kandideeri ma sellele kohale ise. Ehkki on üsna tavapärane, et opositsioonierakonna juht, kui ta on riigikogus, on teine aseesimees. Aga me ei ole veel seda lõplikult otsustanud.
Miks te ise ei kandideeri?
Kui sisulist poolt vaadata, siis riigikogu juhataja on väga kindlatel kellaaegadel aheldatud riigikogu saali. Ma soovin kevadepoole rohkem mööda Eestit ringi liikuda, et inimestega kohtuda. Ma ei taha ennast ajaliselt nii lukku panna.
Riigikohtult tuli kolmapäeval tähelepanuväärne otsus, mis sisuliselt ütles, et ärge enam riigikogu poolt obstruktsiooniteemaliste kaebustega meie juurde tulge. Koalitsioon on nüüd rõõmus, sest teise lugemise eel saab hakata komisjonis määrama, millised ettepanekud on ilmselgelt obstruktsiooni eesmärgil tehtud ja millised mitte. Obstruktsiooni eesmärgil tehtud ettepanekud visatakse prügikasti. See on väga põhimõtteline muudatus riigikogu töös.
Ja, ma ütleks, et eile saabunud riigikohtu otsus on kõikidest nendest vaidlustest, mis on käinud riigikohtus seoses riigikogusiseste vaidlustega või riigikogu obstruktsiooniteemaliste vaidlustega, et see on nüüd kõige põhimõttelisema tagajärjega. Sellel on väga selge tagajärg.
Ei ole enam mingit varianti, et tuleb ööistungeid, sest riigikohus andis koalitsioonierakondadele blankoveksli otsustada, milliseid muudatusettepanekuid üldse menetletakse ja milliseid mitte. Mingil moel ei ole tulevikus enam võimalik, et muudatusettepanekuid, mida on palju, koalitsioon üldse kavatseb menetleda.
Ma ei tea, kuhu see piir nii-öelda päriselus siis kukub. Kas me võime esitada kaks või 20 muudatusettepanekut. Aga nii või naa jääb ta sellisesse suurusjärku, kus mingisugust vaheaegadega aja venitamist tulevikus enam riigikogu saalis toimuma ei saa.
Mis omakorda tähendab seda, et valitsusel kaob ära tegelik vajadus hakata siduma eelnõusid usaldushääletusega. Mäletatavasti on riigikohtus praegu ka presidendi kaebus selle kohta, kas valitsus võib suvalisi seadusi siduda usaldusega. Ei oma mingit tähtsust, mida riigikohus selle kohta nüüd ütleb. Oma praeguse otsusega on ta valitsuselt võtnud ära igasuguse vajaduse usaldushääletusega eelnõusid siduda, sest ta võttis ära opositsioonilt võimaluse teha muudatusettepanekutega obstruktsiooni. Mis see tähendab Eesti parlamentaarsele demokraatiale, on see, et nüüd on peaaegu kõik vahendid, mis opositsioonil on viimased 25-30 aastat parlamendis olnud, ära võetud.
Juhatusele on antud õigus mitte panna päevakorda eelnõude esimesi lugemisi ja komisjonidele on antud õigus mitte menetleda opositsioonist tulnud muudatusettepanekuid. Opositsiooni võimalus menetluslikult riigikogu töös panustada või kuidagigi protsessi mõjutada, on täielikult tasa lülitatud.
Ja siin võib ju lihtsalt tõdeda, et meie riigikohus on kogu selle liberaalse režiimi lahutamatu osa ja riigikohtunikud käituvad liberaalsete poliitaktivistidena, mitte siis põhiseaduse ja demokraatia kaitsjatena. See omakorda tähendab seda, et poliitikat, mida ei saa teha parlamendis sees, siis see poliitika läheb parlamendist välja rohkem.
Kui me räägime ka näiteks riigikogu juhatuse valimisest, siis mul siin riigikogus teha midagi väga ei ole. Ma pigem kasutan oma aega selle jaoks, et kohtuda inimestega väljaspool parlamenti.
Ja loomulikult tähendab see ka seda, et kuna reegleid enam ei ole, ei kirjutamata ega kirjutatud reegleid, siis paratamatult läheb poliitika intensiivsemalt agressiivsemaks. Ma ei näe siin muud varianti.
Me nägime eile automaksu lugemisel – kui me ei saa muudatusettepanekutega protsessi mõjutada või mingite muude viisidega, eks me siis mõjutame seda protsessi teistmoodi. Ja selle tagajärg Eesti poliitikale, Eesti parlamentaarsele poliitikale ja demokraatiale on erakordselt negatiivne.
Selline tegevus, mida te eile tegite riigikogu saalis, et lasite läbi kõlarite heli, et segada parlamenditööd. Kas see toob teile valijaid juurde või pigem peletab teie juurest? Ma saan aru, et teie juurvalijad võib-olla kiidavad selle heaks, aga pikas perspektiivis võib ikkagi olla, et inimesed kardavad ennast teiega siduda, teie poolt hääletada.
Ma lihtsalt arvan, et selliseid asju hakkab rohkem ja rohkem juhtuma. Sellepärast, et ega meil muid vahendeid valitsuse poliitikat kuidagi siis takistada, aeglustada või sundida valitsust arvestama mingisuguse kriitikaga, ju enam ei ole. Pärast eilset riigikohtu lahendit on opositsioonilt on kõik vahendid ära võetud poliitilist protsessi parlamendis mõjutada.
Mis puudutab inimeste toetust või mittetoetust – mina olen täiesti veendunud, et Eesti inimesed soovivad, meie valijad kindlasti soovivad, et me võitleks tänase valitsuse Eestit hävitava ja inimeste toimetulekut hävitava poliitika vastu.
Kui ma küsin, et mida ma tegema pean, siis ma arvan, et me peame rohkem tegema. Mitte käed rüpes istuma ja lootusetult leppima sellega mis toimub. Sellega me kindlasti nõus ei ole.
Mida tähendab see rohkem tegemine? Tähendab see rohkem meeleavaldusi või on veel midagi muud plaanis?
Me näeme, kuidas praegu on Eesti poliitika täiesti asümmeetriline. Võimukoalitsioon teeb mida tahab ja arvab, et talle sellest midagi kunagi ei juhtu. Ja et opositsioon peab leppima kõigega, mida tehakse ja peab arvestama sellega, et kui ta protestib, siis pigem saab ise kahju. Sellise asümmeetriaga ei saa nõus olla, sellega ei saa leppida. Poliitiline protsess tuleb uuesti teha sümmeetriliseks, et kui valitsus käitub halvasti, siis on tal endal ka halvad tagajärjed. See on see, mida me peame tegema.
Ütleme, et komisjonis on mingi ettepanek, mille puhul koalitsiooni esindajad ütlevad, et see on obstruktiivse iseloomuga ja me viskame selle kõrvale. Te saate ju ikkagi minna kohtusse ja hakata vaidlema, kas see oli obstruktiivse iseloomuga või mitte? See võimalus on teil ju olemas?
Ei ole mingisugust võimalust, et see kohtus positiivse lahendi saaks. Minu meelest on tänaseks päevaks riigikohus süstemaatiliselt võtnud seisukoha, et nemad kaitsevad liberaalset võimu nii-öelda EKRE eest. Ja et liberaalne võim võib kõike teha, mida ta tahab. Peaasi et EKRE-l ei oleks õigus. See on kohtu sõnum olnud läbi kõikide vaidluste. Neid on olnud vist neli tükki. Ja me saame sellest sõnumist aru.
Kohus on selgelt andnud ennast valitsuse teenistusse, et valitsuse võimu kuritarvitamist õigustada ja puhtaks pesta. Nii see lihtsalt on Eestis. Mis tähendab seda, et ühel päeval, kui konservatiivid võimule saavad, seisab Eestil ees kohtureform. Selliste kohtutega meil midagi peale hakata ei ole.
Kui vaadata reaktsioone eilsele riigikohtu otsusele, siis EKRE poolt oli kõik selge. Teie sõnumid olid väga kriitilised. Isamaa ja Keskerakonna poolt sel teemal midagi väga kuulda ei olnud. Millest see kõneleb, et opositsioon tegelikult omavahel enam ka riigikogus koostööd ei tee?
Esiteks tuleb öelda, et Keskerakond ja Isamaa ei osalenud ju ka kaebuses. Neil ei olnud algusest saadik soovi seda vaidlust pidada. Selle taustaks on põhimõtteline hoiakute erinevus meie ja teiste opositsioonierakondade vahel.
Eriti Isamaa, aga samamoodi ka Keskerakond on võtnud seisukoha, et valitsust võib kritiseerida piirini, kuhu maani on lubatud kritiseerida. Maalt, kus see valitsuse kritiseerimine muutub nii teravaks, et võib hakata päriselt protsessi mõjutama, nemad enam edasi ei lähe. Nad üritavad võimu poolt ette antud reeglite piirides lihtsalt olla nähtavad ja kuuldavad, aga nad ei tee mitte midagi selleks, et võimu poolt ette antud reegleid muuta või neid reegleid eirata.
Meil on põhimõtteliselt teine lähenemine. Me ei ole nõus sellega, et võimuparteid kehtestavad meile reeglid, mida me võime teha või mida me võime öelda.
Allikas: ERR