Hüvasti, Aleksei!

Aleksei Navalnõi oli kompromissitu naiivne võitleja. Praegu kõik küsivad, miks ta ikkagi Venemaale tagasi tuli.

Ma tean vastust.

Esiteks sai ta aru, et selleks, et oma rahva jaoks midagi ära teha, peab olema nende inimestega koos, oma riigis. Mitte keegi Venemaal ei võta tõsiselt sealt lahkunud Putini oponente, Hodorkovskist Makarevitšini. Venemaalaste meelest nende ajaloolise mentaliteedi ja üüratu propaganda tõttu on maalt lahkumine sama kui oma „süü“ tunnistamine.

Teiseks lootis Aleksei hingepõhjas, et tema riik ei ole lõplikult kaotatud, et tema rahvas ei ole hingepõhjani alatu, nagu ta tegelikult on koos kogu „vene maailmaga“. Et isegi Putini hinges on kusagil hästi sügaval peidus halastus, inimlikkus, lugupidamine. Aleksei eksis.

Venemaa, kus nii rahvas kui ka „vene jumal“ on pandud teenima sadistist usurpaatori inimvihkajalikke plaane, on lootusetu. Lääs on liiga kaua poputanud KGB sigitatud tsivilisatsiooni kägistajat, võtnud teda vastu nagu väärikat inimest, õhutanud tema eneseuhkust, rikastanud teda, tema lähikonda ja sõjamasinat, ja just Lääs on oma mõistuse uinakus sünnitanud selle koletise.

Ja ikka ei leidu Putini ja maailma vahel seisvate ukrainlaste jaoks piisavalt relvastust, mürske, toetavat sõnagi. Erinevad poliitilised jõud eri riikides vaidlevad, kas anda või mitte anda. Mustavad ukrainlasi ja irvitavad nende üle.

Venemaa agentuurid väidavad, et Aleksei Navalnõi surmas oli süüdi tromb. Tegelikult oli Aleksei pärast mürgitamist maailma ühe hirmsaima mürgiga niigi elu ja surma vahel. Tema tervenemine oli näiline, novitšokist päris ei paraneta. Teda mõnitati, peksti, piinati maailma silme ees. Lõpuks langes ta, nagu Avdijevka kaitsjad.

Aga Lääs muudkui lubas vene sportlasi rahvusvahelistele võistlustele, võõrustas kurjategijat Lavrovi, saatis Putini juurde Karlsoni, ostis jätkuvalt vene gaasi ja naftat ning tarnis Venemaale strateegilisi materjale relvade tootmiseks. Ka Eesti tarnis. Meie oma Eesti. Isegi peaministri Kaja Kallase pereäri tarnis.

Nii et teie seal Stenbocki majas võtsite ka osa Aleksei Navalnõi jälgist mõrvast. Järgmisel aastal lähevad Navalnõid surnuks piinanud terroririigi kodanikud jälle valima eestlastele võimu. Teie lahkel loal.

Ärge tulge nüüd valama oma krokodillipisaraid, ärge tehke avaldusi.

Oi kui valus on. Ja kui häbi on.

Hüvasti, Aleksei!

Ivan Makarov