17.02.2024
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
“Ja kui kuningriik on lõhenenud omavahelises riius osadeks, siis ei saa see kuningriik püsida.” (Mk 3.24)
Kui inimene midagi kelleltki varastab, siis varastab ta tegelikult iseendalt. Ta ei saa sellest teiselt ära võetud varandusest kunagi rikkamaks. Vastupidi, ta teeb ennast sellevõrra vaesemaks.
Kui inimene kellegi tapab, siis tapab ta tegelikult iseenda. Inimene ei saa pärast sellist kuritegu edasi elada. Iga kurja teoga annab ta end enam ja enam kurjuse meelevalda – tal ei ole enam vaba tahet, ta tegutseb nüüd oma isanda käskude järgi. Nagu ilma mõistuse ja südameta marionett.
Ühiskond, kes tahab elada nii-öelda üksteise kulul, kus isekas inimene saab karistamatult endale kasu lõigata teiste arvel või mingi ahnusest hulluksläinud inimgrupp teiste arvel, ei saa kaua kesta. Iga kurjus hävitab enda ise.
Me oleme nii tugevasti seotud, et igaühe tegutsemisest oleneb ka teiste elu. Ja loomulikult omaenda elu, sest kõik, mis me teeme, tuleb ikkagi eelkõige meile endale tagasi. Mitmekordselt.
Inimene on ühiskondlik olend ja me peame oma tegevuses sellega arvestama. Me ei tule üksinda toime. Me vajame üksteist. Aga mitte selleks, et teisi oma huvides ära kasutada, vaid selleks, et kui õed ja vennad üheskoos ja ühes meeles tegutseda.
Igaüks peab tundma oma vastutust ja täitma oma kohustused teiste ees. Ausalt ja hästi. Alles siis saab hakata mõtlema või kõnelema mingist iseseisvast riigist. Vastasel juhul on see lihtsalt üks harimatu ja mõistmatu inimkari, agressiivsete egoistide kamp, kus kõik üksteist nügivad ja üksteiselt leivatükki käest kisuvad. Kas me sellises karja-võpsikus praegu elamegi?
Mõiste “kultuur” ei sobi üldse sellisesse keskkonda. Siin on sellele sõnale antud teine tähendus: see on teise inimese (oma huvides) ärakasutamine ja kõrvalelükkamine väljastpoolt vaadates enam-vähem viisakal kombel. Ja loomulikult ka sellise elumudeli kultuuriline, teaduslik ja seaduslik õigustamine.
Seadusi tehaksegi meil ju peamiselt selleks, et õigustada vastastikust röövimist. Niisiis ikkagi oleme terve riigina sõltuvad kurjuse meelevallast.
Ma ei tea suurt midagi majandusest, aga mul on selline kindel tunne, et oma (ausa) ettevõtte rajamist, ka terve maa (ausa) majanduse ülesehitamist tuleb alustada andmisest, mitte võtmisest. Kes mõtleb kohe ja kiiresti kasu saamisele, on juba pankrotis, olgu ta enda arvates kasvõi miljonär. Igaühel on ühiskonna ees kohustused, eriti sellel, kes ihkab kasu saada. Nii palju kui saada tahetakse, tuleb enne ära anda.
Lõppkokkuvõttes on kerjus ja miljonär ühepalju rikkad ja ühepalju vaesed. Sest kerjuse kohustused ühiskonna vastu on minimaalsed, vastavad tema seisusele ja sissetulekule. Tal pole majanduslikke suhteid ühiskonnaga. Ta ei võta mitte midagi mitte kelleltki ära. Vastupidi: ta loobub enda õiguslikust osast ühiskonna varast.
Tuntud tõde on: kellele on rohkem antud, sellelt rohkem nõutakse.
Mitte ükski ettevõte ei saa eksisteerida üksi, omaette. Müüja vajab tootjat ja tootja müüjat ning samuti teist tootjat, kellest oleneb omakorda tema toodang. Nendevaheline majandussüsteem koosneb vastastikustest kohustustest. Enne kõike muud tuleb piinliku täpsusega täita need kohustused, tuleb harjuda selle mõttega, et teisiti ei ole lihtsalt võimalik.
Majandus saab eksisteerida ainult süsteemis ja see süsteem töötab hästi ainult siis, kui kõik lülid üksteisega arvestavad. See tõde peab saama endastmõistetavaks, et kõik, mis me saame teistelt, peab saama esimeses järjekorras kinni makstud. Kasum tuleb ise, aga alles siis, kui kõik need kohustused on vastastikku täidetud.
Seesama mõttelaad peab peegelduma ka riigi seadustes ja kõigis seaduslikes protsessides!
Mitte mingit “heaoluriiki” ei saa eksisteerida ega kujuneda seal, kus vaene rikka kulusid maksab ning rikka heaks sandikopikate eest tööd teeb. Kus aus inimene on vaene ja petis on rikas.
See riik on iseenesega riius.
Aga – et seda mõista, selleks on vaja olla tänapäeva liberaalsest ajupesust rikkumata inimene.
Schopenhauer kirjutab: “Keegi ei näe endast kõrgemale. Sellega tahan öelda: igaüks näeb teise juures ainult niipalju, kui ta on ise, sest ta võib teist ainult oma intelligentsi mõõdete järgi haarata ning mõista. Kui see intelligents on madalaimat liiki, siis jäävad kõik vaimuanded – ka suurimad – talle mõjuta ja nende omaja juures ei taju ta muud kui tema individualiteedi madalamaid külgi, järelikult ainult kõiki selle nõrkusi, temperamendi ja karakterivigu, teine koosneks tema jaoks ainult nendest. Tema kõrgemad vaimsed võimed eksisteerivad tema jaoks niisama vähe kui värvid pimedate jaoks. Sest kõik vaimud on selle jaoks nähtamatud, kel endal pole vaimu, ja iga hinnang on hinnatava väärtuse ning hindaja tunnetussfääri ühisprodukt.” (“Elutarkus”, lk 197)
Valelikke ja ahneid poliitkarjeriste ei ole võimalik päästa. Nad on teinud saatusliku valiku, mis on nad pilkasesse pimedusse ära eksitanud. Ja nende lõpp ei saa olema ei ilus ega kerge.
Aga paraku suudavad nad enne väga palju meie normaalsest elust tagasipöördumatult ära hävitada.
Malle Pärn