ÜLLA VÄHK: Kaks eluvõitlust, kust taganeda pole enam kuhugi

Lauri Vahtrelt on täna Postimehes väga hea probleemartikkel “Kümme last naise kohta ehk nn Põhjasõja argument tänapäeval“:

“Lühidalt öeldes – kui eestlaste arv langeb allapoole kriitilist piiri, lakkab meie ühiskond funktsioneerimast ja meie riik võetakse üle. Kelle poolt, ma ei tea. Tean vaid, et 1989. aastal Balti ketis seistes ma sellist tulevikku küll silmas ei pidanud.”

See on Lauri Vahtrelt väga hea probleemi selgelt püstitav artikkel ja kommentaariumis on olnud ka väga hea arutelu.

Küsimus on juba, kas mitte ei olegi meie riik meilt, eesti rahvalt, juba ära võetud?

Vastasel juhul saaks eksistentsiaalsest probleemist aru ka valitsus, kui ta ikka veel Eesti Vabariigi valitsus oleks ja mitte globaal-sotsiopaadid, kes esindavad võõrvõimu ja kujutavad endast nukuvalitsust, mis on ennast siin barrikadeerinud põhiseadusliku eesti rahva vastu, et rahvas poolt sõnagi sekka öelda ei saaks.

Ja veel enam, et see eesti rahvas siin võimalikult ruttu otsa saaks:

– võimalikult suure võõrimmigratsiooni massiga üle joostud

– võimalikult maapiirkondadest minema aetud

– võimalikult kolmkeelseks muudetud. NB! ennekõike see uut tüüpi Potjomkini kool.

Minu arvates on meil kõige pakilisemalt ees kaks eluvõitlust, kust taganeda pole enam kuhugi:

– Eesti elustruktuure maal, eluvõrgustikku, ennekõike maagümnaasiume ei tohi lasta sotsiopaatidel ära kaotada.

– LGBT-agendat ei tohi lasta ametlikesse kooliprogrammidesse sisse suruda.

Nende kahe põhivõitluse edukuse korral me päästame lapsed, aga lapsed – see ongi Eesti elu ja riigi tulevik.

Ülla Vähk