Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

MEEDIAVALVUR: Punased mammid ei vanane hinges – kui tekkib konnasilm, lõikavad kingi

-
17.02.2024
Ivan Makarovi foto

Kunagi läksin ma, nagu paljud noored rokkarid, Paldiski maanteele pakku vene kroonu eest. Sai seal nähtud ja kuuldud ka õõvastavat elektrišoki teraapiat, tutvutud samasuguste kavalate sellide ja ka päris hulludega, söödud ühes lauas nõukogude ministriga, kes pidi ajakirjanduse andmetel „tegelema ühiskondliku tööga“: istus, keeras pead vasakule-paremale nagu ülesäratatud kakk ja pistis pintslisse haigla makarone.

Oli seal nii debiilikuid kui alkohoolikuid, loomulikult kakeldi, aga meid ehk noori armeest kõrvalehiilijaid ei puutunud keegi: isegi kõige lollim loll sai aru, et oleme mitmekesi, lisaks oli meie käitumine „klassikaliste“ hullude omast ehmatavalt erinev: ajasime meid jälginud sanitaridele sellist verbaalset puru silma, et kohe kahju teistest. Isegi arstid, kes nägid meid muidugi läbi, laiutasid silmakirjalikult käsi.

Aga ühtesid hulle pelgasime natuke isegi meie: nimelt neid, kes rääkisid endast kolmandas isikus, nagu mõned majesteedid või siis topeltpsühhopaadid. Nii kui tuli selline ametlik (diagnoosiga) skisofreenik  Kaimo ja ütles, ükski punnsilm ei pilkunud, nagu radikaalsel pakistani rästikul, et hea sõber Ivan, Kaimo nüüd arvab, et sa võiksid sulle toodud pirukad talle ära anda, nii ma kohe ka andsin tüübile need pirukad: et anna siis edasi kaimole, las Kaimo sööb. Kuna ma nägin, kuidas üks jässakas vene kapp ei täitnud tema palvet, ja siis Kaimo ütles, et Kaimo arvab, et ta on vihane. Siis kiskus momentaanselt jäigad sokid jalast, kerkis õhku ja hüppas paljaste päkkadega Vassilile näkku. Kui sanitarid peaarstiga palatisse jõudsid, pidid nad Vassilit vedrukoiku alt välja tõmbama, kuna Kaimo hüppas voodi peal täiega ja sepistas biifsteegi.

Seepärast kui märkasin täna hommikul ilmuvas õhtases lehes (mis on ju samuti vaimse kahestumise tundemärk – hommikune õhtuleht, pikk kääbus, kantsler Maarja Maarjo Kukapits jne) loo „Ene Pajula / Halbu uudiseid sajab mammile kaela uksest ja aknast, aga Valter Ojakääru meenutada on ikka hea“, tekkis tuttav tunne, sest selgus, et too „mammi“ ongi autor ise ehk Ene Pajula, kes räägib endast kolmandas isikus. Ja mul polnud käepärast mitte ühtegi haiglapirukat…

„Mammi püüab üldiselt vältida saateid, kus mõni EKRE esindaja sõna saab, aga seekord jäi ta Vikerraadio „Reporteritundi“ millegipärast kuulama. Siiski pani ta selle enne saate lõppu kinni, sest Anti Poolamets, üks EKRE kõneisikuid, ajas tal südame pahaks. Poolametsa jutt meenutas talle kunagise telemehe Simon Joffe nalja kesktelevisiooni staarreporteri kohta, kes kommenteeris põhiliselt jäähokivõistlusi ja tolle sõnavara koosnes vaid sõnast gol (vene keeli värav), mida ta hääldas vähemalt üheteist o-ga, kõik ülejäänud olid hokimängijate nimed. Poolametsa sõnavara näis koosnevat vaid kahest sõnast: kliimapaanika ja homoagenda. Selle kannatas mammi kuidagi välja, aga kui Poolamets hakkas valimatult kiruma meie presidenti, õiguskantslerit ja keda/mida kõike veel, siis lõpetas mammi kuulamise ära,“ kirjutab Pajula iseendast kolmandas isikus.

Minu enda nooruse ajal ei hoitud selliselt väljendanud lõhestunud isikuid tervete inimestega koos. Hakkasingi natuke uurima arhiive – ja mida ma leidsin: EKP Pärnu Linnakomitee, EKP Pärnu Rajoonikomitee, Pärnu Linna Rahvasaadikute Nõukogu, Pärnu Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja Pärnu Kommunist nr. 86 kirjutas 5. mail 1987. aastal, et kirjutiste võistlusel „70. aastat oktoobriteel“ premeeriti Ene Pajula lugu „Ajast, mil laoti vundamenti“.

Nii et ka tol ajal oskas „mammi“ panna paika härra Poolametsa taolisi natsionaliste, kes kahtlesid selles, et meie kliimas mais kasvaks paremini, kui Ameerikas.

Sellised „mammid“ on tegelikult andekad inimesed, kuna ei ole ju lihtne olla iga režiimi juures „õigel poolel“.

Aga kui nüüd peaks tal viltu vedama ja eesti rahvusriik jääks püsima, saaks ta alati öelda, et ma ju kirjutasin ühest pahast mammist.

No küll need vanad kommarid on ikka libedad sellid. Loomulikult vanakene Pärnu Kommunisti laureaat on köömes võrreldes riigipankuriga, kelle mälu on lünklik, nii et ta isegi ei tea, kus võiksid olla kümned miljonid pihtapandud dollarid. Ja kellele seda ei öelda, kuna kõik tema seiklused on salastatud 75-ks aastaks.

Äkki elabki nii kaua.

Ivan Makarov

MEEDIAVALVUR: Prõmmime eurokultuuri uksele