18.02.2024
Foto: Andres Putting
Vana rokisõber ja -edendaja Olavi Pihlamägi on auväärne inimene. Tema isikuga on nostalgia hea eesti muusika järgi seotud peaaegu sama lahutamatult, kui Toivo Kurmeti, Jaanus Nõgisto, Hillar Norralti, Margus Kappeli jpt eesti tippmuusikutega.
Eks kõik vanema põlvkonna viimsed rokimohikaanlased peavad täna olema oma avalikes hinnangutes üliettevaatlikud, kuna uus sallivuslaste põlvkond nalja ei tee ja armu ei anna – ENSV kultuuriministeerium oli omal ajal samuti üks esinemiskeeldude allikas, aga keeld mingil ajal aegus või siis muusikud võtsid uue esinemisnime, ja elu läks edasi. Isegi Ruja jäi ellu.
Aga 2024. aasta Eestis on lood palju karmimad: kui mõni kelomees ütleb, et see muusik tuleb tühistada, siis tühistataksegi täiega, ehk kohe, täielikult ja lõplikult.
Aga härra Pihlamägi kui haritud inimene ja vanema põlvkonna muusikategelane oskab kasutada ka Aisopose keelt. Nagu tänases Õhtulehes, juba kohe loo pealkirjas „Olavi Pihlamägi „Eesti laulu“ võitjast: kas peaksime pelgama, et meie valik Eurovisionil silma ega kõrva ei hakka? Ei pea!“
Kahtlemata suudavad meie väljavalitud nii jalga tõsta, et silma jääda, kui ka seejärel peeru lasta, et kõrva hakkaks. Aga nii otse ei tohi ju öelda, sest see oleks vanahärra viimne esinemine peavoolumeedias.
„Kas selle aasta „Eesti laulul“ oli üllatusi? Superfinaali oskas iga mudilanegi arvata Puuluubi koos 5miinusega ning Ollie,“ kirjutab Olavi Pihlamägi.
Ja jälle lugegem ridade vahelt: justnimelt mudilaste valik. Selles mõttes et mudilaste arengutasemega inimeste valik.
Tegelikult äärmiselt nigel valik, madal maitse, elevant kõrva tallamas, absoluutselt muusikaväline ja mitte heakõlaline valik. Kasina hääletämbri ja ebameeldiva intonatsiooniga nüri deklameerimine ehk ilusa eesti keele häbistamine ning vanameeste võimlemine laval võiks tipneda ühe teise Eurovisiooni ajaloo Eesti häbipleki finaaliga, kui laval ebamusikaalselt möirati ja paugu ning tossuga karmoška pooleks rebiti.
Mitte mingit sotsiaalset ega muud vähegi hinnalist täidet võidulool ei ole, see on mingi EÜE purjus tudengite kapustnik Saaremaal Kõiguste lahe lähistel 1980. aastal. Ja kui näpuviskaja on Lauri Hussar, kes rääkis Reporterile mingisugusest „juurte juurde minekust“ tänu hiiu kandlete vägistamisele laval, siis küsigu oma paariliselt Kristina Kallaselt, kas too jätab eesti rahvale koos pasteldega justnimelt need hiiu kandled?
Täna samas Reporteris ütles Olav Osolini nimeline muusikakauge muidumees, et „nüüd saavad inimesed üksteise kallal sõimelda ja tapelda, ja eesti rahvale on see alati meeldinud.“ Vat kui ei oleks eesti rahvast, keda saavad Osolini sugused alati oma niiske vildiga visata, siis ei tunneks nad ju oma üleolekurõõmu.
See on jube, missugused šaakalid ja raipesööjad kogunevad alati sinna, kus toimub midagi rõvedat, eriti ETV egiidi all.
Olavi Pihlamägi aga jäi tänu Ivan Krõlovi nipi kasutamisele väärikaks. Eestil Eurovisioonil nii hästi paraku ei lähe.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: nagu 1940ndatel: kaebekiri oma eestlaste peale KGB juhile