20.02.2024
Jaak Madison
Loen mina nii meediast kui ka sotsiaalmeediast arvamusi sellest reklaamikampaaniast, mis kujutab Tallinnat rusudeks pommitatuna. Tekitab kahetisi tundeid.
Esiteks, sõda on kole ja seda ilustada polegi võimalik. Mida rohkem aru saadakse, et sõda on õudne ja hävituslik, seda rohkem pingutatakse nii riigina kui individuaalselt selle ärahoidmise nimel. Pole ka saladus, et Tallinnas elab 50% mitte-eestlasi, kelle hulgas on osadel levinud arvamus, et Venemaa on süütu talleke ning reaalsus Ukrainas on võltsing. Seega šokiteraapia raputab, ilmselgelt.
Samas on ka teine külg. Käesolev nädal on Eesti Vabariigi sünnipäeva nädal. Laupäeval toimub Kaitseväe paraad, tõrvikurongkäik, presidendi vastuvõtt. See kõik toimub selleks, et tähistada Eesti iseseisvust. Kui samal nädalal toimub aga reklaamikampaania, mis kujutab Tallinnat varemetes, siis pole see kena, vaid pigem mõjub kurja kutsumisena.
Kuid palju olulisem ja sisulisem on küsimus, et kuidas on Eesti valmistunud ühiskonna ja riigina kõikvõimalikeks kriisideks. Kui mind miski ärritab, siis just see, kui kiretakse palju, aga tegudeni ei jõuta. Tänavatele plakateid kleepida või sotsiaalmeedias vastu rinda taguda on üpris kerge, kuid reaalselt see Eesti kaitstust ei suurenda.
Soome on ehitanud oma kaitsevõimet üles aastakümneid arvestusega, et kõige kehvemal päeval tuleb üksi hakkama saada. Soome avab uusi lasketiire, et tavaline soomlane saaks käia harjutamas oskust kaitsta oma kodu, pere ja riiki. Soomes on kohustus rajada varjendid uute kortermajade alla ja neid saab rahuajal kasutada kas või keldritena. Soomel on viisakas tankivõimekus ja lennuvägi.
Eestil on aga olnud kombeks ennast veenda, et meie kaitsmise ülesanne peab olema kellegi teise töö. Eesti loeb sente, et piinlikult saavutada tasakaalus riigieelarvet, kuigi Eesti riigivõlg on Euroopa Liidu madalaim ning samas kaitsevõimes on veel pikad sammud vaja teha, kui vaid tahtmist oleks ja aegagi piisaks. Eesti ei populariseeri kodanike oskust relvi käsitseda.
Selle asemel, et kulutada näiteks 500 000 eurot motivatsioonikoolitusele riigi tippjuhtidele, et nood oskaksid juhtida, tuleks see raha suunata positiivsesse kampaaniasse, kutsumaks inimesi liituma Kaitseliiduga.
Mida rohkem on ühiskond, riik ja kodanikud valmistunud sisuliselt kõikvõimalikeks ohtudeks, seda väiksem on ka reaalne oht. Kui riik tegeleb diplomaatilisel tasemel liitlaste veenmisega, mitte ainult ei kuuluta populaarseid loosungeid; kui riik panustab kiiremini ja rohkem kaitsevõimesse; kui riik töötab majandusprobleemide lahendamise nimel, et elanikkonnal oleks olemas sotsiaalmajanduslik turvatunne; kui riik töötab maaelu elluäratamise nimel, et elanikkond ei oleks koondunud vaid suurlinnadesse, mis on osa julgeolekuriskist, siis need sammud vähendaksid ka meie haavatavust Venemaa poolt.
Vähem möla, pikem samm.
Jaak Madison, EKRE saadik Euroopa Parlamendis