23.02.2024
Euroopa Komisjoni eelmine president Jean-Claude Juncker Karl Marxi 200. sünniaastapäeva pidustustel.
Lõhe erinevate põlvkondade vahel on olemas igas ühiskonnas, kuid Eestis ja teistes endise Nõukogude Liidu maades võib see suuremaks kujuneda kui vanades demokraatiariikides, põhjuseks järsk üleminek ühelt ühiskonnakorralduselt teisele, kusjuures üks-kaks põlvkonda jäävad teravalt teisele poolele pöördeaega.
Üks pealtnäha asjasse mittepuutuv näide. Üks inimene postitas Facebooki pilapildi astronaudist Kuul, kelle kõrval kõndis skafandrita kass. Pildi pealkirjaks on “Haruldane ja seniavaldamata foto NASA arhiivist”. Üks noorem inimene kirjutas kommentaaris, et ei saa aru, milles iva on. Talle vastas üks vanem inimene, kes rääkis sellest, kui elava arutelu objektiks need fotod Kuult kunagi olid ja kui tõsiselt pidasid paljud neid võltsinguteks.
Sellest arusaamiseks peab tausta teadma. Külma sõja ajal alustasid USA ja Nõukogude Liit enneolematut võidurelvastumist, kusjuures üksteist püüti üle trumbata ka teistes valdkondades, sealhulgas kosmose hõlvamises. NSV Liit saatis esimese tehiskaaslase Maa orbiidile ning esimesed koerad ja inimesed kosmosesse, ameeriklased aga käisid esimest korda ära Kuul.
NASA fotod Kuust avaldati ära ja need tekitasid hulga vandenõuteooriaid, sealhulgas arvati, et astronaudid tegelikult ei käinudki Kuul, vaid fotod on tehtud kuskil Nevadas. Inimesed leidsid piltidel palju vastuolusid, sageli arvestamata, et olud Kuul erinevad kardinaalselt oludest Maal. Õli valas tulle ka see, et USA astronaudid käisid Kuul vaid mõne korra ja siis lõpetati need missioonid lõplikult. Üks vandenõuteooria väidab, et ameeriklased kohtasid Kuu pimedal poolel tulnukaid, kes keelasid neil edaspidi sinna ilmuda.
On sellega, kuidas on, aga 1970. aastatel oli see väga laialt arutatav teema, millest tänased noored teavad vähe, internetis saab vaid infot, aga õhkkonda, mis Kuu-missioonide ümber valitses, ei saa kuidagi edasi anda. Muide, konkreetse pilapildi kallal teritavad küünikud sarkastiliselt hambaid, arutledes selle üle, et kas tegu on võltsinguga või mitte, sest varjud pole õiged ja lipp hoiab valesti – jättes täiesti teadlikult kõrvale kassi, kes astronaudi eest mööda marsib.
See on lihtsalt hea näide sellest, et kui nooremad põlvkonnad ei tea ajaloolist konteksti, võivad nad asju mitte mõista ja teha valesid järeldusi. Kahjuks on seda tunda ka poliitikas.
Eesti inimesed võiks laias laastus jagada kaheks – need, kelle teadlik elu on alanud ajal, mil Eesti kuulub Euroopa Liitu, ja inimesed, kes on elanud ka Nõukogude ajal ja 1990. aastatel. Need, kelle teadlik elu algas taasiseseisvunud Eesti esimesel kümnendil, ei tea ehk “nõukaaega”, kuid mõistavad sellegipoolest minevikku paremini, sest see aeg oli minevikust veel mõjutatud. Need aga, kelle teadlik elu on alanud liberaalsel ajastul ehk viimase 10-15 aasta jooksul, elavad juba täiesti omas maailmas, kus kõik see, mis praegu toimub, ongi normaalne, ja nad ei saa aru, miks tänapäeval räägitakse mingitest vanadest aegadest, ja tuuakse seda isegi eeskujuks.
Aga “vanade inimeste” juttudel on põhjalik taust taga. Nii näiteks on tänased noored läinud aktiivselt kaasa rohepöördega, samas kui vanem põlvkond on skeptilisem – neil on vastav kogemus olemas. Tänane kliimavõitlus on täiuslikult sarnane Gorbatšovi võitlusega alkoholismi vastu 1980. aastate keskpaigas. Nagu rohepöördegi puhul, tehti “kuiv seadus” vähimagi analüüsita, mida see võib kaasa tuua, kampaania korras ja üleöö, ohtrate loosungite ja massilise sunniga, viinatehaste töö lõpetamise ja ellitviinamarjaväljade maharaiumisega – ja kõik see kukkus paari aastaga kolinal kokku, sest Nõukogude majandus jäi ilma tol ajal tohutust alkoholitulust, mis koosmõjus teiste sündmustega (Afganistani sõda, Tšernobõli katastroof, naftatööstuse kolimine Lääne-Siberisse) saigi Nõukogude Liidule hukatuslikuks.
Iga Nõukogude ajal elanud inimene näeb, kui hämmastavalt täpselt läheb rohepööre mineviku läbikukkumiste jälgedes, sest ka selle puhul puudub igasugune võimalike tagajärgede analüüs, see-eest on ohtralt hüsteeriat kuni laste saamisest loobumiseni, täielik kampaanialikkus ja lojaalne kaasajooks, ülevõlli-ettevõtmised, arutu propaganda, vastuolemise keeld jne.
Teine asi, millest tänased noored midagi ei hooma, on totalitarism. Nad ei näe mingit ohtu vaenukõneseaduses tsensuuris, repressioonides, tühistamistes – need lähevad ju “pahade” pihta, nemad ise on ju “heade poolel”! Tegelikult puudutavad sellised asjad ruttu igaühte ja seda pahupoolelt, sest neis asjades ei lubata isegi kõrvale jääda, totalitaristlikes repressioonides peab lojaalne kodanik alati kaasa lööma, ka siis, kui löögi all on nende lähedased.
Nõukogude ajal elanutele on see taas juba tuntud ja läbielatud maailm. Nõukogude ajal “tühistati” inimesi täpselt samamoodi, nagu täna Tõnis Mägit, Kaia Kanepit või Anna Levandit – tolle aja “rahvavaenlased” lükati samamoodi ühiskonnast välja või lausa vangistati. Nõukogude ajal tohtis samuti rääkida ainult sellest, kui head on sotsialism ja kommunism ning kui vastikud ja lubamatud on need asjad, mis ei lähe “ühe ja ainsa tõega” kokku – sama kehtib ju praegugi, kui räägitakse “liberaalsetest väärtustest” versus konservatiivsed väärtused. Ainult tase ei anna veel Nõukogude aega välja, aga eks see jõuab ruttu järele.
Tänased noored suhtuvad mõistmisega sõnavabaduse piiramisse, teadmata, kui rõõmsad olid nende vanemad ja vanavanemad, kui 1980. aastate teisel poolel hakkas tsensuur tasapisi lõdvenema, Eino Baskin ja Priit Aimla rääkisid üha julgemalt ühiskonnakriitilisi nalju ja varsti võis juba täiesti vabalt rääkida kõigest, mis südamel. Nüüd läheb kõik tagasi vastupidises suunas, vanemad inimesed märkavad seda hästi. Noored ei mäleta ka seda, mis olid Laulva revolutsiooni ideaalid – nendeks olid venestamise ja võõrtööjõu sisseveo lõpetamine ning otsustamisõiguse toomine Moskvast Tallinna, samuti rahvusriigi ja eesti keele kindlustamine. Nüüd aga tuuakse venekeelseid just massiliselt sisse ja Eesti seadused tehakse Brüsseli direktiivide järgi.
Noored ei mõista paljusid olemuselt nõukogulikke asju seetõttu, et need toimuvad teises ruumis, teiste tegelaste ja teistsuguste vahenditega, olles olemuselt siiski samad. Nii näiteks lõhkusid bolševikud 1920. aastatel Nõukogude Liidus aktiivselt perekonda kui “kapitalistlikku igandit”, naisõiguslus pani naised traktoritesse ja kümnetele kangastelgedele, näitamaks, kui võimsad on naised – kõik see toimub praegugi, aga teises kuues. Ka homoseksuaalsuse (mis Nõukogude ajal oli põlu all), transsoolisuse ja soovoolavuse ülistamine on tegelikult lihtsalt teistmoodi vahend traditsioonilise ühiskonna lõhkumiseks – olnuks NSV Liidul inmressurssi küllaldaselt, oleks ehk kommunismiehitajategi puhul homoseksuaalne “revolutsionääride” suhe kord käiku läinud. On ju olemas pilt, kus Brežnev suudleb Ida-Saksamaa kommunistlikku juhti Erich Honeckeri otse huultele – ja see pilt on saksa geide seas popp.
Sellist analüüsi võiks teha lõputult, sest Euroopa Liidul ja Nõukogude Liidul on tohutult sarnasusi, seda enam, et liberaalne Lääne ühiskond on täielikult kontrollitav uusmarksistliku ideoloogia poolt, see aga oli aluseks ka Nõukogude Liidule, sotsialismile ja kommunismile. Neid ühisjooni kaasaegsed noored lihtsalt ei tunneta, sest pole kogemust, nende jaoks on NSV Liit rohkem nagu Stalini aeg, kuigi Brežnevi aeg läheb tänase Junckeri-von de Leyeni ajaga vägagi kokku. Praegused Brüsseli liidrid ülistavad marksismi juba väga aktiivselt, endine Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker avas isiklikult Marxi 200. sünniaastapäeval Hiinas valmistatud revolutsionääri kuju.
Ainus põhjalik erinevus on see, et tänane marksism taassünnib jõukas ühiskonnas ja mugavustsoonis olesklejate aktiivsel kaasabil – kuid seda pole kauaks, sest kliimavõitlus tähendab rikkuste ümbersuunamist ja inimkonna enamuse (vähemalt Läänes) vaeseks muutmist Maa kliima nimel, samuti neelavad migrandid alla enamiku lääneriikide jõukusest, kui massiränne jätkub. Läänes on juba selgelt näha, et ideoloogia tõttu võiks massiline ebaseaduslik ränne lõpmatult jätkuda, aga riikidel napib üha enam vahendeid üha uute sisserändajate tarvis.
Kui me ei suuda noortele näidata, kuidas me läheme tagasi Nõukogude aega, siis jõuavad nad kord ringiga ise sinna tagasi. Sellel teel me Euroopa Liidus juba oleme, euronõukogudeliitu.
Jüri Kukk, toimetaja