Ma ei tea, kuidas peaks teiega rääkima, et te meid kuulda võtaksite.
Te olete ehitanud üles hästi toimiva riigi, mille eest saate välismaal aina kiita. Te olete teinud tõesti head tööd. Aga ausal ja lihtsal Eesti kodanikul ei ole selles riigis hea elada.
Kas te teate seda? Kas see läheb teile korda? Kas võõraste kiitus kaalub üles oma rahva kannatused?
See on suure silmakirjalikkuse riik.
Te nimetate ennast rahva teenriteks, aga käitute nagu rahva isandad.
Teie otsustate, teie teete lepinguid, teie teete seadusi – aga te ei kaalu, missugused tagajärjed on teie seadustel ja otsustel ja lepingutel, kuidas need mõjutavad meie rahva elu. Te ei kuula tarku inimesi rahva hulgast.
Teie otsustate ju isegi seda, kui palju rahvas teile palka peab maksma, kuigi see peaks olema rahva otsustada. Te peate oma ametit olulisemaks arstide, õdede, õpetajate, lasteaiakasvatajate, politseinike, päästetöötajate ja paljude teiste omast, kes on tegelikult rahvale palju vajalikumad.
Te olete kenasti ehitanud üles Eesti rikaste klassi. Paljud inimesed elavad nüüdki veel väga hästi. Kerkivad uhked majad, linnatänavatel ja maanteedel kihutavad uhiuued autod, pealinna suurtes kaupluses saab näha pilgeni täis ostukärusid. Aga selle kõrval kuuleme, et paljud lapsed on poolnäljas.
Kas poleks nüüd ometi aeg hakata tegelema ka vaesemate inimeste elu inimlikustamisega? Või pole see enam võimalik? Kas me oleme jõudnud sellisesse ummikusse? Kas me oleme määratud eestlasele omase kuulekusega lõplikult välja surema?
Nüüd otsustasite kinkida kolmandiku riigi eelarvest endast mitu korda rikkamale riigile, kelle valitsus oskab tunduvalt rohkem hoolida oma rahvast. Missugused on selle otsuse tagajärjed meie rahvale?
Uskuge mind, me kõik tahame, et meil oleks valitsus, keda me võiksime austada ja usaldada, kelle üle uhke olla, kelle poole üles vaadata. Miks te ei taha seda meile võimaldada?
Mina ei usu, et eestlane on loomult kade ja õel ja laisk ja saamatu ja loll. Kakskümmend aastat ime läbi saavutatud iseseisvuse loovutamist ja kõigi instinktide vabaks kuulutamist on ta suuresti selliseks kujundanud.
Uskuge, teie kritiseerijad ei ole pahatahtlikud urgitsejad ega õelad laimajad, nad on rahvale lähemal kui teie, nad näevad, missugused on teie tegevuse tagajärjed, missugused on selle vastukajad rahva hulgas.
Ülikõrge palk ja kuluhüvitised ei kompenseeri rahva rahulolematust ega pahameelt.
Õpetajad kasvatavad noori, kelle käes on meie tulevik. Millise sõnumi te annate endast sellele tulevikule? Palganumber, mida te neile lubate, näitab teie suhtumist nende töösse. Mitu korda on õpetaja amet teie omast madalam? Miks?
Aga see on viitsütikuga pomm – valitsusega rahulolematu õpetaja annab oma suhtumise edasi oma õpilastele. Ta isegi ei pruugi seda teha otseselt, sõnadega, sest lapsed õpivad rohkem hoiakutest kui sõnadest.
Meie riigis on noortel inimestel elu ees hirm – haridus on kallis ega kindlusta inimväärse sissetulekuga töökohta. Ilma hariduseta on selleks veel vähem võimalusi. Põllud on söötis, heinamaad on niitmata, metsad kahanevad kiires tempos. Inimesed on stressis, sest nad on pankade orjad. Mõelge ja analüüsige, miks see nii on.
Mulle tundub, et te olete ehitanud suurepärase riigi osavatele sulidele.
Miks te ei armasta oma rahvast, kelle abiga ja kelle arvel teie olete saanud palju aastaid elada jõukat ja huvitavat elu?
Mida te ootate tulevikult? Igaüks lõikab kord seda, mida ta on külvanud. See on loodusseadus, keegi ei saa ohakaid külvates oodata saagiks roose. Kas teil kunagi, isegi hetkeks, ei sähvata peast läbi kahtlus, et äkki olete teinud midagi valesti?
Valitsuse poolt omapead jäetud rahvas peab niikuinii hakkama kuidagimoodi oma riiki uuesti looma. Kas koos teiega või ilma teieta? See on teie valida.
Uskuge mind, ma ei ole õel ega pahatahtlik. Kõik see teeb mulle, «tavainimesele», suurt muret.
Mul oleks väga hea meel, kui ma eksiksin, ja tegelikult oleks meie elu ikka nii hea, nagu teie kinnitate. Tõestage mulle, et see nii on, ja ma rõõmustan koos teiega.
+++
Märkus: See artikkel avaldati Õhtulehes 15. oktoobril 2011, – ega eriti palju sellest ajast muutunud ei ole.
Malle Pärn