Vestlesin vabariigi aastapäevaks koju saabunud eestlasega, kelle jutt pani paljuski mõtlema. Ka sellele, et oleme püüdnud hüpata üle oma varju.
See eestlane elab ja töötab Kesk-Euroopas, tegutsedes tööalaselt Saksamaal, Austrias, Ungaris, Tšehhis ja veel mitmes piirkondlikus riigis. Ta ütles, et Eestit seal piirkonnas kahtlemata teatakse, aga mitte siiski nii, nagu meile on sisendatud: tegelikult oleme me lihtsalt üks riik teiste seas.
Ehk siis selles piirkonnas kirjutavad lehed ja räägivad poliitikud ikkagi oma ruumis, just Kesk-Euroopas toimuvast, Baltikum ja Skandinaavia lihtsalt ei puutu neisse. Nagu meile näiteks Kreeka, Itaalia või Portugal.
Sama on ka Kaja Kallasega: aktiivse inimesena jälgib see väliseestlane Eesti ja tema peaministri tegemisi, kuid ütleb, et erinevalt meil räägitavast pole Kallas kõigile jutuaineks, ta lihtsalt on üks Euroopa poliitkutest. Euroopas on hetkel naispoliitikuid palju ja silma paista on raske. Kaja Kallase seisukohti võetakse kui riigi ja rahva seisukohti, mitte kui tema enda initsiatiivi. Kuigi Eesti peaminister tundub välismaal esindavat ennast, vaadatakse teda ennekõike ikkagi riigi esindajana.
Euroopa mõistes ei paista Eesti kuidagi silma. Me lihtsalt oleme Kesk-Euroopa jaoks üks riik, kes on ennast näidanud (praegu on sära tuhmunud), kuid seda, et kõik meie poole kadeduse või suure lugupidamisega vaataks, seda seal töötav eestlane pole märganud.
Nii jääbki mulje, et miks me siis siin üle oma varju hüppame? Miks me jamame endiselt selle Rail Balticuga? Miks me ajame taga “progressi”, kui kasvõi kliimavõitluse taustal võiks ju hoopis tagasi võtta? Seda enam, et rohepööret praegusel kujul ootab nagunii hale lõpp.
Eestil oli hea IT-kuulsus ja seda võinukski arendada, muus osas aga lihtsalt võtta ennast iseendana. Hea näide on Island – väikese rahvaarvuga, aga ometi suhteliselt jõukas. Meie võinuks olla samasugused: EL-i ja NATO liige, aga rohkem enesekeskne (mitte suletud, vaid peamiselt endale lootev, mitte maailmariigiks pürgiv, mis nagunii ei õnnestu).
Polnuks vaja siia luua tööjõumahukaid tööstusharusid, rajada massiliselt uusarendusi, tuua võõrtöölisi ja migrante, laieneda, silma paista – selles osas on konkurents tohutu ja kaugele me ei jõua. Piltlikult öeldes võinuks me alla head selles, mida me oskame ja sellest elada – aga Eesti hakkas mingil hetkel maailmariigiks tahtma. Meile lõi liiga pähe e-riik, mis nüüdseks enam ei müü.
On võimalik olla ka miljonilise elanikonnaga riik ja samas õige arenguga jõukas. On võimalik olla avatud ja mitte muutuda Kolmanda maailma prügikastiks, tuues siia vaid neid, keda on vaja sektorisse, kus me tahame areneda, ennekõike IT-rahvast. Odavukrainlane ei näita progressi, vaid eemaldumist tehnoloogilisest arengust.
Eestis pole riigiisasid, on poliitikud, muidu võinuks vältida seda teed, mida on käinud kogu Euroopa, ja ebaõnnestunud. Kord käisid soomlased Rootsis tööl ja said jõukaks; siis võtsid nad lihtsamatele töödele eestlasi ja Eesti jooksis töölistest tühjaks; nüüd toome meie ukrainlasi ja usbekke; kui poleks sõda, siis hakanuks Ukraina varsti tooma nepaallasi ja srilankalasi. See on suletud ring, millest keegi väljuda ei taha.
Eesti võinuks seda teha ja võib praegugi veel proovida. Pole vaja ennasthävitavat progressi, vaid edenemist oma jõududega ning sõprade abiga. Praegu oleks vaja üle saada rohepöördest ja naasta tavaellu, normaalse majanduse juurde ning siis majandada targalt ja säästlikult.
Muidugi oleks praegu selles suureks takistuseks Euroopa Liit, kes föderaliseerub kiiresti ja nüüd juba pole see meie otsustada, kuhu ja kuidas me areneme – eurodirektiivid panevad kõik ühe pilli järgi ja nööri mööda käima. Me muutume halliks europrovintsiks. Aga ka selle vastu leiaks rohtu.
Jüri Kukk, toimetaja