Kui presidendiks oli Toomas Hendrik Ilves, teadsid kõik juba ette, et tema kõne Vabariigi aastapäeval koosneb peamiselt kantslimanitsustest kogu rahvale. Praegu see enam päris nii ei ole, aga seda, millest riigipea ja valitsusjuht rääkima hakkavad, pole raske ette aimata.
Riigijuhid peaksid üheks kõnede põhieesmärgiks tegema selle, et need ei sarnaneks kõnedele NLKP kongressil. Sageli aga meenutavad kaamerate ees öeldud sõnad just neid aegu, ennekõike kantseliitlikkuse pärast.
Nii vahendab BNS riigipea kõnet: “Eesti majanduse esiküsimusena tajun mina seda, kuidas leida üles optimism, mis ei lase ärevusel meid halvata, misjärel otsused ongi valed või ei ole neid üldse. Unistused ja olevikust kindlamale tulevikule lootmine panevad paljud meist liikuma. /…/ Eesti võimekus, usaldusväärsus ja meie arengu püsivus ei kajastu mitte eelarvetasakaalu ja riigivõla suuruse jälgimises, vaid strateegiate kvaliteedis ja suutlikkuses neid järgida,” ütles Alar Karis.
Mida ütleb presidenti kuulavale tavakodanikule “strateegiate kvaliteet ja suutlikkus neid jälgida”?
“Me ei tohi lasta nii endal kui meie liitlastel muutuda tuimaks ega väsida. Mugavaks äraolemiseks pole aega. See on vähim, mida igaüks meist teha saab,” märkis peaminister Kaja Kallas.
Tundub nagu õige jutt, aga samas on see sisutühi, sest alles hiljuti toimunud Müncheni julgeolekukonverentsil heitis Ukraina president Zelenski lääneriikidele ette, et nood pole suutnud sõdivale riigile piisavalt relvastust tarnida, sealhulgas suurtükimürske. Ja just Kaja Kallas initsiatiiv “miljon mürsku Ukrainale” kukkus poolenisti läbi, märtsiks ei suudeta lubatud kogusest poolt miljonit mürsku leida. Eesti peaminister kuulutas selle “Eesti initsiatiivi” küll välja, aga edasi ta selle eest ei hoolitsenud, et lubadus ka reaalsuseks saaks. Seega räägib ta just iseendast.
Üks moment Kaja Kallase kõnes paneb muigama. “Vana-Kreeka ajaloolane Thukydides on öelnud, et õnne saladus on vabadus, ja vabaduse saladus on julgus. Nii nagu eestlased 1918. aastal võtsid kokku julguse saada vabaks,” rääkis Kaja Kallas.
Tegu on ilmselge katsega näidata ennast erudeeritud inimesena, tuues mängu üsnagi tundmatu Vana-Kreeka ajaloolase, aga mitte näiteks mõne Eesti riigimehe või klassiku – “näete, mina tean kõiki ajaloo klassikuid!” See meenutab Ahto Lobjakat, kes pikkis kõik oma kõned mingeid klassikuid täis, et näidata oma väidetavat erudeeritust. Samas kui peaminister rääkis kord koroonamaskide kasulikkusest, siis ei kasutanud ta argumendina mitte mõnda teadustööd, vaid kahte Bangladeshi küla, milles ühes kasutati maske ja teises mitte.
Tänaste “riigiisade” pidupäevakõned ei ole kuidagi inspireerivad ja rahvast toetavad, nende sisu võib juba ette aimata ja tundub, et selliste pöördumiste eesmärk on pigem oma “ego” rõhutamine – “näete, kui suur ja tark juht ma olen!” Rahva südamesse jõuda isegi ei üritata.
Uued Uudised