Vene-Ukraina sõja 2. aastapäeval ajaloo peale mõeldes taipad, et loetelu tuleb täiendada. On vale, jultunud vale, statistika ja kommunistlik propaganda.
Et kommunistlik Vene impeerium püsib püsti pelgalt valede ja reeturlikkuse najal, ei ole mingi uudis. Ometi üllatab mõnikord, kui reljeefseid näiteid sellest nähtusest ajalool pakkuda on.
Aleksander Aleksejevitš Pronin, mitmekülgne teadlane, aastast 2014 Jekaterinburgi Nüüdiskunsti Akadeemia professor, alustas oma teadlaseteed 1990date aastate lõpus uurimustega II Maailmasõjale eelnenud perioodi teemadel. Viktor Suvorovi egiidi all 2011. a. ilmunud kogumikus „Viisnurga ja haakristi liit“ on avaldatud tema mahukas artikkel „Nõukogude-Poola sündmused 1939. a.“
Pildil: „Viktor Suvorov, Andrei Burovski ja teised. Viisnurga ja haakristi liit. Vastuagressioon.“ Aleksander Pronini artikkel on ilmunud selles raamatus.
23. augustil 1939 sõlmiti Moskvas kõigest kolm tundi kestnud läbirääkimiste tulemusena välisministrite Molotovi ja Ribbentropi allkirjastatud pakt, mille salaprotokollid nägid ette Euroopa jagamise mõjusfäärideks, mh Poola territooriumi jagamise Hitleri Saksamaa ja Stalini Nõukogude Liidu vahel.
1. septembril tungisid Saksa väed Poolasse.
17. septembril ületas Punaarmee Nõukogude-Poola piiri kogu selle pikkuses.
Selmet koos Saksa vägedega kohe lahingutegevusse lülituda, mida Hitler ilmselt eeldas, viivitas Stalin sõttaastumisega üle kahe nädala, hoolimata Saksa juhtkonna tungivatest pealekäimistest. Miks? Aleksander Pronin toob välja kolm põhjust.
Esiteks, oli tarvis nõukogude rahvas algavaks sõjategevuseks psühholoogiliselt ette valmistada. Massiteabevahendites lõppes hoobilt igasugune kriitika Saksamaa aadressil. Algas selgitustöö, kuidas Poola panid ikka valgevenelastest ja ukrainlastest rahvusvähemusi rõhuvad ja kiusavad. No ei saa ju muidu, kui tuleb rõhutute kaitseks väed sisse viia. Kommunistliku Venemaa püsimine ilma massilise ajude russimiseta olnuks mõeldamatu mistahes ajalooetapil.
Teiseks. Juba 3. septembril kuulutasid Saksamaale sõja Suurbritannia ja Prantsusmaa vastavalt lepingutele, mis neil varem Poolaga olid sõlmitud. Hitlerile oli see ebameeldiv üllatus – tema oli arvanud, et Poola vallutamine läheb läbi sama libedalt kui Müncheni leping. Stalin aga ei tahtnud hoopiski selle riski peale välja minna, et Suurbritannia ja Prantsusmaa Nõukogude Liidule sõja kuulutaksid. Tema strateegia oli Euroopa riikide kaklemist kõrvalt vaadata ja alles sobival hetkel sekkuda värskete jõududega. Seepärast venitas ta omapoolsete lepingukohustuste täitmisega niikaua, kuni Poola lüüasaamine oli täiesti selge ja selle valitsus emigreerunud.
Kolmandaks. Alanud sõjategevus tuli rahvusvahelisele üldsusele kuidagi viisaka nime all maha müüa. Berliini ees seisis sama probleem. Seal kuulutati, et tegu on kõigest „Poola provokatsioonide poolt esile kutsutud vastumeetmetega“. Idee oli hea – Stalin kasutas selle ära 30. novembril, kui „Mainila laskude“ ettekäändel Soomele kallale tungis – kuid antud juhul Nõukogude Liit seda kasutada ei saanud.
Ometi, N. Liit ei nimetanud enda kallaletungi Poolale sõjapidamiseks. 17. septembri öösel kell 3 kutsuti Poola erakorraline ja täievoliline saadik Nõukogude Liidus Wacław Grzybowski Välisasjade Rahvakomissariaati ja esitati talle noot. Sama noot jagati laiali kõikide riikide esindajatele Moskvas, kellega N. Liidul olid diplomaatilised suhted.
Noodis oli öeldud: „Poola-Saksa sõda on muutnud ilmseks Poola riigi ebapädevuse. /…/ Poola riik ja tema valitsus on tegelikult lakanud olemast. /…/ Nõukogude valitsus ei või jääda ükskõikseks selle suhtes, et valgevenelased ja ukrainlased, kes elavad Poola territooriumil ja on jäetud saatuse hooleks, jääksid kaitseta.“ N. Liidu siseselt räägiti mitmesugustes ettekannetes ja aruannetes sõjast täiesti varjamatult, aga rahvusvahelise üldsuse ees – ei mingit sõda, mis te nüüd, me ainult kaitseme vaeseid kiusatud vähemusi.
Ka Putin leidis 24. veebruaril 2022, et ukrainlasi ei tohi kohe kuidagi kaitseta jätta. Praegu on uudistes kuulda olnud, et Vene-Eesti piiril sunnitakse piiriületajaid allkirjaga kinnitama, et nad kiidavad heaks Venemaa piiratud sõjaväeoperatsiooni Ukrainas. Mõtte- ja tegutsemismall on sama kommunistliku impeeriumi alguspäevadest peale.
Kurvastavalt paljud Lääne heaoluriikides arvavad siiski, et Venemaaga on võimalik läbi rääkida ja lepinguid sõlmida. Mõni isegi arvab, et seda riiki võib usaldada…
Paul Oja