28.02.2024
Eesti kaitseväe ülesanne on kaitsta Eestit.
Äsjane uudis, et Prantsuse president Macron vihjas võimalusele saata lääneriikide vägesid Ukrainasse, on lihtsalt õõvastav. See tähendaks ju täiesti ühemõtteliselt sõda nende riikide ja Venemaa vahel. Ka Moskva reaktsioon sellele uudisele kinnitas seda. On ju siiski kaks eri asja, kas Ukrainasse saadetakse relvi ja muud abi või lähevad sinna regulaararmeede üksused oma lippude all.
Esimesel juhul räägib ametlik Moskva küll „ebasõbralikest riikidest“ – milliste hulka mõistagi ka Kaja Kallase juhitud Eesti kuulub – ent sellega asi siiski piirdub. Teisel juhul on Venemaal juba õigus anda lööke ka vahetus sõjategevuses osalevate riikide pihta. Isegi meie praegused sõjahüsteerikutest juhid või vähemalt mõned neist peaksid ju seda teadma!
Praeguses julgeolekupoliitilises olukorras on täiesti lubamatu ja vastutustundetu saata meie kaitseväelasi üldse Eestist kaugemale. Oleme ju niikuinii potentsiaalne rinderiik ja oht idast on viimase 30 aasta kõrgeim. Sellepärast oleks igati õigustatud praegu lõpetada ära ka igasugused kaitseväe välismissioonid, sest praeguses olukorras vajame iga oma sõdurit kodumaal. Ilmselt on juba paljudel meelest läinud, kuidas Gruusia pidi 2008. aastal sõna otseses mõttes üleöö oma parima üksuse kuidagi Iraagist kodumaale saama, kui Venemaa ründas (õnneks olid ameeriklased siis väga abivalmid). Eesti on paraku veel väiksem kui Gruusia ja siin pole ka mingeid märkimisväärseid looduslikke takistusi, mis agressorit segaksid.
Viimane asi, mida praegu teha, oleks ise sõtta tormamine. Tegu poleks ju enam isegi Iraagi või Afganistaniga, kus oli lihtsalt äärmiselt ohtlik, vaid juba sellise missiooniga, kust tagasitulek on pehmelt öeldes väga küsitav. Ka see pole vastuvõetav lahendus, et saadetakse nii-öelda vabatahtlike üksused Ukrainasse. Sest nagu juba öeldud, vajame praegu absoluutselt iga kaitseväelast oma kodumaal. Pealegi – kes kaitseb meie kodusid siis, kui oleme oma sõjaväe Ukrainas juba kaotanud? Paraku ei ole ka sellele meie sõjahüsteerikud mõelnud.
Rahvuskonservatiivid on igal juhul kategooriliselt niisuguse sõtta tormamise vastu. Sest meie kõige tähtsam ülesanne, kõige fundamentaalsem rahvuslik huvi on rahvusena üldse ellu jääda! Mistahes väikerahva jaoks oleks enesetapp joosta säärasesse h ä v i t u s sõtta, nagu sõda Ukrainas on. Pealegi ei aitaks vahetu osalemine Ukraina sõjas Ukrainat mitte kuidagi, mitte mingit „pööret“ see kohe kindlasti ei tooks. Oleme Ukrainat niigi juba sõna otseses mõttes ennastsalgavalt abistanud – samal ajal, kui enamus Euroopa riike on selles osas tegelikult looderdanud.
Suures plaanis ongi praegu vaid kaks lahendust – kas sõda külmutatakse kinni või hakatakse Ukrainale kiiremas korras väga võimsaid relvi saatma. Macroni esitatud mõte ei ole mingi lahendus, vaid oleks paras hullumeelsus isegi Eestist palju suuremate riikide jaoks, sest ega Euroopas võitlusvõimelisi armeesid õieti ju polegi. Prantslaste endigi kohta märkisid ameeriklased juba 20 aastat tagasi irooniliselt, et „Prantsusmaa sümboliks on valge kotkas valgel taustal“.
Eesti seisukohalt oleksid üliohtlikud kaks võimalikku arengut Ukraina sõja võimaliku laienemise puhul: a) sõtta astub NATO kui organisatsioon või b) sõtta astub riikide grupp, kuhu ka Eesti kuulub. Mõlemal juhul tähendaks see olukorda, kus Eesti on ka päriselt sõjas, mitte enam retoorilis-hüsteeriliselt, nagu seni. Loomulikult peab nüüd iga vähegi vastutustundlik Eesti poliitik tegema kõik endast oleneva, et mitte kumbki stsenaarium käiku ei läheks! Ehk siis peab olema julgust öelda resoluutne „ei“!
Iga meie poliitik peaks tegema hoopis lääne suunal ennastsalgavalt tööd selle nimel, et seni looderdanud meist palju jõukamad riigid unustaksid näiteks absurdse rohepöörde ja paneksid selle asemel oma kaitsetööstuse tõsiselt käima. Samuti tuleb koostõõs Ukraina võimudega asuda Eestis asuvate Ukraina sõjaväekohuslaste probleemi lahendamisele. Vaat neist kahest asjast saaks Ukraina küll tõhusat abi. Mitte koos Macroniga enesehävitusnupule vajutamisest.
Taavi Pärtel