28.02.2024
Postimees on Noa laeva tüüpi väljaanne, kus on esindatud toimetajate tasemel mitmed maailmavaated ja paraku ka poliitilised huvigrupid. Kindlalt seistakse eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmise eest, aga paraku toetudes 15 eri suunas kasvavate varvastega jalalabadega soisele pinnale. Varbad väänlevad eri suunas ja kere sellest kõigub ja vappub.
Kollektsioneeritakse toimetuse koosseisu laekasse juba tuntud nimega tegelasi, see oleks nagu pansionaat mahakantud poliitikute ja põrunud süvariigi ametnike jaoks, olgu nendeks vastavalt Andres Herkel või Meelis Oidsalu. Kusjuures Oidsalu üks kinnisidee on peaaegu igas olukorras konservatiivide halvustamine. Kas konservatiivid esitavad küsitavaid või siis väärt ideid, kasvõi ütlevad õhutemperatuuri või tuulesuunda, reageering on üks ja seesama ehk oidsalulik: tembeldamine ja ärapanemine. Tavaliselt nadi, kuid see-eest järjepidev.
Postimees avaldas loo „Meelis Oidsalu: Henn Põlluaasa jalutu kaitsepoliitika“, mis on oma argumentatsiooni ja sõnavara poolest ehtoidsalulik ehk ühelt poolt segane, teiselt poolt primitiivne. No kuidas sa vaidled inimesega, kes kasutab oma oponendi tasalülitamiseks selliseid kujundeid? Kas tuleks ütelda vastu, et kui härra Põlluaasa poliitika on jalutu, siis Oidsalu jutuvada on ajuvaba? See ei kõlbaks mitte, kuigi oleks väljendatud Oidsalule vaimselt kättesaadaval tasemel.
Postimehe püsikommentaator Toomas Vaas:
„Sm. Oidsalu on tüüpiline merkeliitide ja internatside, rahvuse ja kodumaata “eurooparahvuse” esindaja. Just see kahjurite seltskond on muutnud NATO selliseks, et me nüüd arutame „mitme aasta pärast Venemaa ründab NATOt“. NATO on kaheksa korda suurema rahvastiku ja suurusjärkude võrra suurema majandusega – ja me siin istume ja arutame „millal puutin tuleb“. Oidsalud üle Euroopa ehitasid Nordstreame ja mölisesid, kuidas „Venemaa on Euroopa Liidu strateegiline partner ja energeetilise julgeoleku garant“, vedasid sisse miljoneid islamiterroriste ja püstitasid Karl Marxi ausambaid.“
Aga tuleme tagasi Oidsalu loo juurde:
„EKRE ettepanek paigutada liitlasbrigaad alaliselt Eestisse võib olla sisulist arutelu vääriv mõte. Ent rahvuskonservatiivide tahtmatus Nursipalu harjutusvälja laiendamist toetada ning senine ksenofoobne poliitkultuur ja range välistööjõuvastane hoiak on nende kollektiivkaitsepoliitikalt jalad amputeerinud,“ väidab Fookuse „Võimu ja julgeoleku“ toimetaja Meelis Oidsalu.
Pigem hookus-pookuse toimetaja. Näete, oli riigireeturi Hermann Simmi teatrikriitikust asetäitja, hooletult käitus riigisaladustega – ja nüüd seisab Postimehe töötajana eestlaste säilimise eest. Uskumatu mees. Luuletaja pealekauba.
Esiteks on „ksenofoobne poliitkultuur“ lihtsalt üks silt, mida kleebitakse tavaliselt vastaspoole suu peale, et too ei saaks üldse väidelda. See on nagu „fašist“ venelaste jaoks: kõik baltlased on fašistid, isegi Oidsalu. Ukrainlased on sündimise hetkest fašistid. Seepärast meil venelastel on alati ja kõiges õigus, aga baltlastel ja ukrainlastel ei ole ja neid võib hävitada. Väga mugav.
Sama mugav on ka Oidsalul. Aga see on köömes võrreldes asjaoluga, et ta ei tee vahet liitlasvägedel ja inimkaubitsejate poolt Eestisse imporditavatel mugavusminrantidel.
Postimehe kommentaator Katrin Leis:
„Hr Oidsalu meelest siis Nursipalu on ainus võimalik koht Eestis, kus harjutada. Ma pole siiani aru saanud või leidnud lugemist, mis kohti arutati harjutuspaikadena ja mis põhjusel alternatiivid välistati. Eesti ei ole nii suur, et ei saaks ühest paigast teise paar-kolm tundi harjutusväljakuni sõita. Ei ole ju nii, et sõdurid hüppavad kasarmust välja ja selle kõrval siis kohe ka kukuvad harjutama. Ja et miks peaks inglased tahtma tulla meile. Selle loogika järgi ei peaks olema üheski riigis liitlaste brigaade – kes see ikka kodust ära tahab. Valitsus juba üle 2 aasta jokutas – siis magati soodsad laenuintressid maha koos reaalselt saadaolevate relvade ostudega. Ei eelda ma ilmapealgi, et valitsuse liikmed on lollimad kui mina, seetõttu küsin: miks nii tehti? Aga reaalseid relvi on KOHE vaja ja 2 brigaadi liitlastelt on ka vaja. Olgu laenusumma pealegi mituteistkümmend miljardit. Ma ei taha kuulata variserlikku murejuttu meie lastelaste laenukoormusega hakkamasaamise pärast tulevikus, kui seda tulevikku ehk nende jaoks ei tulegi.“
Kahtlemata on nii mõnelgi Postimehe foorumite kommentaatoril rohkem intelligentsi ja oidu, kui lehe poolt palgatavatel oidsaludel.
Aga siis ju…
„Milleks maksta rohkem?“
Ivan Makarov