29.02.2024
Gerli Tali kunstiteos “Konservatiiv lillas udus”
ETV saade Pealtnägija ehmatas seekord tõsiselt. Külla olid kutsutud „kunstnikud“ (fotoshop on vist nüüd kunst jah), kes tõid eesti pealinna sõjamaastiku. Inimesed tulevad töölt väsinuna ja ühtäkki näevad auto või bussi aknast oma purukspommitatud kodu.
Süda hüppab säärde, masendust niigi palju, mõni tormab sõidukist välja, sest seal maja purukslastud akna taha jäi tööle minnes ema, laps, vend – ja milline kergendus: suure kolepildi kõrval on päris kodu, alles ja ühes tükis.
Aga kui võtta teistpidi? Et pildil on hoopis maja enne pommitamist, reaalsuses on ta aga kõrval, rusudes? Sellist asja nimetatakse psühhoterroriks.
„Kunstnikud“ on lubanud Pealtnägijas seda teemat edasi arendada. Ju siis annab Kultuurkapital muhedalt naeratava Margus Allikmaa isikus nendele selleks otstarbeks veel 5000 eurot või rohkemgi raha. Hea küll, Avo Viiol on raisanud rohkemgi, nii et see on köömes.
Küsimus on selles, kuidas estookinid kavatsevad antud suunas areneda. Et suurendada mõju, võiks ju kujutada linlaste puruks pommitatud äratuntavate kodude ümber vedelevaid inimeste laipu, samuti äratuntavate nägudega.
Sekka mõnede avalike tegelaste pildid – kujutage ette, tuntud poliitikud, muusikud ja näitlejad nutavad, nagu Butšas, oma abikaasade ja laste hingetute kehade taustal.
See oleks vast kunstiline efekt! Kõik tuimad eestlased, kes korjasid miljonid Ukraina toetuseks, saaksid aru, et sõda on paha ja võib jõuda ka siia. Muidu ei saada ju aru. Võiks lausa mõne plahvatuse korraldada, see oleks vast „häppening“!
Eestlased kogusid miljonid eurod ukrainlaste abistamiseks, mis on 200 lehtmelase poolt pihta pandud. Äkki suruks need rusude pildid hoopis Tsahknale, Hussarile ja Kr. Kallasele näkku. Nad vist ikka ei saa aru, mida nende erakond tegi ja mis viisil võimule tuldi?
Kõige hirmutavamad olid aga nende kahe „kunstniku“, üks naine ja teine vististi naine, läbimatud näod. Nagu mingi T-78 soomusest tehtud. Mitte ükski lihas nendel ei liikunud, ei olnud seal näha ei hingevalgust, inimlikku soojust ega vähimagi kahtluse jälge.
Ühel olid pikad juuksed ja soravam jutt, teisel lühikesed juuksed ja nägu nagu mask. Nad pajatasid, olles absoluutselt veendunud selles, et nendel on õigus ja nende aktsioon on andekas ja vajalik tegu. Et neid, kes nende „kunstist“ aru ei saanud, tulebki šokeerida. Et ärgu kriitikaga liiale mingu, muidu võivad olla tagajärjed. Et nende kahe ümber elavad inimesed ongi mingid hingetud olevused, kes ei saa asjast aru enne, kui neid hirmutada ja haiget teha.
Kõige õõvastavam on aga hoopis see, et need kaks estookinit ilmselgelt ei saanud aru, mida nad inimestele tegid. Nende inimeste enda raha eest.
Nii tühjad silmad, nii surnud hinged.
Jah, kunst on kunstis näha kunsti, nagu öeldi saate lõpus.
Kuid näha kunsti seal, kus seda ei ole ja ei saagi olla, on ka omamoodi kunst.
Ivan Makarov