Rohepööret esitletakse õilsate loosungite all, kuid inimestele toob see ainult hädasid

Eestlased on looduskaitsja hingega, mida näitab kasvõi seegi, kuidas nad “teevad prügile ära”, ikka vabatahtlikult, talgute korras ja tasuta. Rohepööre aga on kafkalik kõverpeeglipilt tõelisest looduskaitsest.

Kuigi rohepööre on teerulliga liikvele lükatud, ei tähenda see looduse ja keskkonna kaitsmist – vastupidi, RMK “lageraiub”, Rail Baltic kihutab ehitustraanina läbi soode ja rabade, Nursipalu ja teiste laskeväljade laienduste eest ei lange mitte vaenlased, vaid mets ja kodud, nüüd on hakatud uuesti ka fosforiidikaevandamisest rääkima – see riik on rohepöörane, kuid mitte loodus- ja keskkonnasõbralik.

Kuidas peaks tavaline Eesti inimene rohepööret toetama, kui see ahistab, diskrimineerib, röövib ja survestab igast küljest? Võtkem kasvõi päevateemalise automaksu, mida sageli tutvustatakse küll kliimameetmena, kuid tegelikkuses on see käpardite valitsuse käe ajamine maksumaksja taskusse, et kinni maksta oma vale poliitika.

Kui vaadata automaksu kliimapööraselt, siis esiteks ta vaesestab tavainimest, sest maksu tõttu kaob rahakotist päris suur summa. Teiseks piirab see tema vaba liikumist, sest raha reisimiseks on nüüd vähem ja rohepööre on üldse autodega sõitmise saatanlikuks kuulutanud, jalgratta või tõuksiga aga Tallinnast Peipsi sibulalaadale ei sõida. Kolmandaks toimuvad kõik kliimameetmed surve all ja kohustusena, mis paneb inimesed tohutu stressi alla (kust saada raha kohustuslikuks maja renoveerimiseks?).

Rohepööre ei too inimestele mingeid rõõme, vaid aina vaesust, survet, kohustusi, piiranguid jne. Pole siis ime, et rahvamassid juba selle vastu tänavatele lähevad, nagu on seda teinud Euroopa põllumehed. Tegelikult tunnistavad ka “rohelojalistid” ehk kõiksugused ettevõtjate liidud, et asi ei ole õige, aga otseselt nad selle vastu välja ei astu. Kliimavõitlejatele aga rohepööre meeldib, sest seda saab pidada mugavustsoonist abstraktse CO2 vastu ja hea roheprojekt saab ohtralt rahagi.

Mõnigi kliimavõitleja väidab selle jutu peale, et Maa päästmiseks ongi erakorralisi meetmeid vaja ja see ei peagi mugav olema. Ainult et erakorralised meetmed tähendavad ka erakorralise olukorra väljakuulutamist, et tagada neile piirangutele juriidiline vundament. Läänes aga toimub kõik see tavapärase demokraatia raames, kus survemeetodid peaks olema välistatud.

Kui inimtekkelises kliimasoojenemises on keelatud kahelda, on see juba totalitarism, sõna- ja südametunnistusvabaduse hävitamine. Riikide majanduste ümberkujundamine süsinikuneutraalsuse järgi ja ilma analüüsideta on lausa kuritegu. “Laiadelt rahvamassidelt” pole keegi üheski riigis midagi küsinud, rohepööre on käsu korras ülevalt alla tulnud.

Rohepöördes ei ole midagi seaduslikku, teaduslikku ega looduslikku ja see pikalt saata peaks olema iga Maa inimese vääramatu õigus. Ja Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni aluseks võttes peaks ühiskonnal olema õigus ka (kliima)türannid kukutada.

Uued Uudised