02.03.2024
Praegu teeb võõrtööjõu suurema sisseveo nõudeid ettevõtlusminister Tiit Riisalo.
Eesti Vabariik on venestumas, rahvus- ja riigikeel eesti keel on taandumas ka inglise keele ees ning vasakpoolse-liberaalse võimukamba kõrval on paradoksaalselt selles suur roll ka eestlastest ettevõtjatel, kes veavad siia umbkeelset odavtööjõudu endisest Nõukogude Liidust ja mujaltki.
Poekassades on umbkeelsed, toidukullerid ja taksojuhid ei oska riigikeelt, ehitusplatsidel jagavad töödejuhatajad odavtöölistele juhtnööre vene keeles jne – Eestis on loodud lausa venekeelne töökeskkond, kuhu ametisse kandideerimiseks peab eesti noor hakkama õppima agressiivse idanaabri keelt. Haiglatest lahkuvad noored arstid, kes inglise keelega saavad hästi hakkama, ainult et patsiendid on umbvenekeelsed ja nendega suhtlemiseks tuleb “utšebnik” kätte võtta. Venelased eesti keelt õppima ei pea, aga eesti noored vene keelt peavad…
Lausa võigas on see, et taolise olukorra on loonud meie omad eesti ettevõtjad. Alles kirjutati sellest, et tööandjate liit nõuab sisserände piirarvu mitmekordistamist – kuigi tööjõu tarvis on niigi paarkümmend lisaust lahti tehtud. Nõue välismaalaste seadust veelgi lahjendada kõlab iga paari kuu järel, nimedki on pähe kulunud – Arto Aas, Andres Sutt, Tiit Riisalo…
Ettevõtjad räägivad alati, kuidas tööjõupuudus takistavat Eesti arengut, jõukuse lisandumist, konkurentsivõimet jne – ja mitte kunagi (!) ei vaeta seejuures demograafilist olukorda ning eestlaste positsiooni selles, eesti rahva tulevikku, eesti keele hetkeseisu. Inimesed küsivad sotsiaalmeedias: kellele te seda jõukust loote, kelle jaoks arenete, kellele kerkivad kortermajad – ilmselgelt mitte meile, eestlastele, sest meid jääb üha vähemaks.
Ettevõtjad valetavad, kui nad räägivad, et vaja on IT-spetsialiste ja teisi “taibusid” – nad vajavad hoopis usbekist kraanajuhti, ukraina ehitajat, moldova keevitajat… IT-sektor ja muud kõrgtehnoloogilised sektorid on niigi peaaegu täiesti erandite all ja piirangutest vabastatud ning innovatsioon peaks ju tähendama, et inimtööühikuid on üha vähem vaja. Eestist on saanud odavtööjõu riik ja pidev töökäte nõudmine ei lähe kokku meie e- ja digiriigi kuvandiga.
Muidugi ei ole kõik eestlastest ettevõtjad emakeele suhtes hoolimatud, kuid tundub, et enamik siiski. Mis võiks olla lahendus? Võib-olla ei peaks me seda “arengut” nii taga ajamagi, seda enam, et rohepööre poob nagunii majandusi kinni ning Eesti on sattunud Euroopa Liidu umbsesse nurka Venemaale kehtestatud “raudse eesriide” varju, kuhu sõjaohu tõttu ei tule ka investorid enam. Hea näide on kulukas Rail Baltic – kellele seda enam vaja on… Me saame jõuka riigi luua ka väiksemas mastaabis, oma rahva ja ressurssidega, maailmariigiks me nagunii ei saa, konkurente on ülearu palju.
Eestlastest ettevõtjatelt ootaks lugupidavat suhtumist eesti keelde – kui te ei hooli temast kui emakeelest, siis asutage teda vähemalt kui RIIGIKEELT, sest riigilt te ju aina nõuate. Välistöölised võivad ju olla, kui teisiti ei saa, aga Saksamaal on ka mustad ja araablased riigikeele ära õppinud, kui tööd tahavad leida.
Uued Uudised