Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

MEEDIAVALVUR: neurootiliselt kiikudes erakondade vahel

-
03.03.2024
Uued sihid sihikul…
© Ivan Makarovi foto

Ilmselt läheb olümpiavõitja Erki Noole fraas „Nimetame asju õigete nimedega – paks on paks ja tark on tark!“ eesti folkloori. Meie legendaarne sportlane teab, mida räägib, ja keerutama ta ei hakanud, kuigi tema esinemise põhisisu oli üsna asjalik nii teooriale kui ka tema erakordse sportlase praktikale toetuv analüüs.

„Tegelikult saavad mehed keskeas tihti aru, et kui täna pingutama ei hakka, siis 15 aasta pärast on perse majas. Tegelikult on see keskeakriis, võib-olla on motivaatoriks noorem naine, vanem naine, ükskõik, aga mingit motivatsiooni on vaja. Aga see on üliharv, kui keskeas hakkab inimene enda elukorraldust muutma. Seepärast peame noorele inimesele andma juba varakult liikumisharjumuse. Kui tahame mingeid muudatusi teha, siis me peame täna seda tegema. Inimesed peaksid aru saama, et kui sa oled ülekaaluline, suitsetad ja jood, siis haigekassa tasu on sulle kallim,“ kirjutas härra Nool.

See riivas kuidagi eriti valusalt justnimelt keskealist Tanel Kiike, kes oskas oma tervist praeguseks hetkeks nii tuksi keerata, et tippsportlane mitte olles ja seega ekstreemsetest pingetest ning traumadest säästetuna peab ta koormama meie tervishoiusüsteemi põlveoperatsiooniga ja liigub karkude abil. Aga Eestis on kõik võrdsed: ka sant võib rünnata verbaalselt maailmakuulsat atleeti. Nii ka ühiskonnas, kus vaimsete ja füüsiliste kõrvalekaldumistega huvigrupid dikteerivad tervele enamusele oma seadusi.

„Treener ei saa sportlase elu tuksi keerata, halb psühholoog küll,“ väidab Erki Nool, ja ilmselt just see koht ajas Kiige eriti turri, sest olles Eesti tervise- ja tööminister on ta kantinud seksuaalvähemustele umbes miljon hasartmängude maksust saadud eurot, mis oli seadusega määratud hoopis lastele ja peredele. Aga psühholoogid, keda vasakliberaalid koos süvariigiga suruvad lasteasutustele ja koolidele peale, on ju just need, kes võivad soovitada lapsele soovahetust, vanemate eest salatsemist, ässitada perekonna vastu. Meie sotsliberite poolt okupeeritud kõrgkoolid toodavadki palju selliseid „spetsialiste“.

Kiik silmnähtavalt tundis ennast igast otsast puudutatuna ja süüdistas olümpiavõitjat selles, et too pisendab laste ja noorte vaimse tervise muresid. Alguses avaldas üldsõnalist austust suure eesti sportlase vastu, ja siis hakkas lahmima, nagu keskerakondlikule sotsile kohane. Ei tahaks siin neid rumalaid ebaviisakusi tsiteerida, igaüks võib seda kõike lugeda Õhtulehes.

Mina aga pööraksin tähelepanu asjaolule, et võib-olla ei olegi Tanel Kiik just see ekspert, kes peaks andma teistele nõu laste vaimse tervise hoidmise kohta. Kuna tal endal ei ole tõenäoliselt selget arusaama psüühilisest stabiilsusest, tasakaalukusest, ei ole kindlat maailmavaadetki.

Kunagi pöörasin Postimehes tähelepanu sellele, et Ratase büroo tollane juht Tanel Kiik ajab mingit mõistusevastast juttu https://arvamus.postimees.ee/6522579/ivan-makarov-mis-piipu-ratase-buroos-suitsetatakse Ta nimelt väitis, et eesti kodakondsuse taotlejate vabastamine eesti keele ja põhiseaduse tundmisest aidanuks „vastastikku arusaamist“. No intellektuaalselt adekvaatne inimene ei hakka kunagi väitma, et eestlaste (sakslaste, poolakate) keele mitteoskamine hõlbustaks Eestis (Saksamaal, Poolas) elades paremat eestlaste (sakslaste, poolakate) mõistmist ja vastastikku arusaamist.

See oli ikka selline hull soga (Kaja Kallase termin) Kiige suust, et oleks pidanud Jüri Ratast valvsaks muutma, et kelle ta siis tööle võttis. Aga ju oli Ratasel tollal muidki muresid Jedinaja Rossija pakti ja Yana Toomiga, taksojuhi Repinskiga, „antifašisti“ Stalnuhhiniga, karbitäis Korbide ja teiste imetegelastega.

Praegu laste ja noorte psühholoogiast pajatav Kiik on ise poliitiliselt ülimalt heitlik ja tasakaalutu. Otsustage ise: 2009. aasta septembris jättis Kiik keskerakonna büroo ja fraktsiooni kus see ja teine, olles erakonnas olnud kõigest kaks aastat. Ta lahkus keskparteist vahetult enne kohalikke valimisi, kus ta sellegipoolest kandideeris keskerakonna hingekirjas Tallinna linnavolikokku ja sai tervelt 30 häält. Olles kirjade järgi endiselt keskerakonna riigikogu fraktsiooni sekretär, ajas ta oma kirjas Tallinna ülikooli üliõpilastele sellist iba, nagu ta oleks parteitu ja sõltumatu kandidaat.

Delfi kirjutas: „Vaid poolteist kuud pärast Keskerakonnast lahkumist liitus nüüdne peaminister Jüri Ratase büroojuht aga hoopis Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. Sotside ridades oli Kiik üksnes neli kuud – 2010. aasta märtsis astus ta ka SDE-st välja.“

Ma nüüd ei väida, et minu mulje on õige, aga see inimene tundub mulle suurtes hingelistes heitlustes elavat.

Ja siis järgnes jälle keskerakond, ja nüüd jälle SDE… Vahepeal jõuti Kiige-ministri targal juhtimisel umbes viie või kuue miljoni eest vaktsiine ära küpsetada.

Ja niivõrd rahutu ning püsimatu neurootiline natuur arvab nüüd midagi meie laste ja noorte psühholoogilisest seisundist ja soovib nad saada vasakliberaalse psühhiaatria kontrolli alla.

Koomiline, aga üldsegi mitte naljakas.

Mulle Tanel Kiige poliitilised ja vaimsed heitlused tuletavad meelde tuntud vene kõnekäändu „hulbib, nagu junn jääaugus“.

Valge jah teda Europarlamenti – huvitav on ju teada saada, kelle poolele ta seal võib üle joosta.

Ivan Makarov

MEEDIAVALVUR: Ettevaatust! Soovolinike salabrigaad tegutseb!