05.03.2024
Kui paljusid naisi rahuldavad sellisel moel kättevõidetud naiste õigused?
Konservatiivid teavad selgelt ja kindlalt, et inimsugu jaguneb meesteks ja naisteks, (pseudo)liberaalne ja vasakpoolne leer aga usub, et sugu saab voolata ja vuliseda. Kumb neist teaduslikumalt, looduslikumalt ja inimlikumalt mõtleb, jääb igaühe enda otsustada.
Vasakliberaalne ideoloogia on väga vastuoluline: nad väidavad väidetavalt teadusele tuginedes, et sugusid kas pole olemas või siis saab igaüks seda ise valida – samas nõuavad nad n a i s t e l e abordiõigust, nad räägivad s o o l i s e s t diskrimineerimisest ja ahistamisest, nende ideoloogiaks on n a i s õiguslus ja kui Kaja Kallas infotunnis väga hätta jääb, siis teatab Valdo Randprere ahastavalt: jätke järele, ta on ju n a i n e!
Selle kamba ideoloogia jooksebki sel moel kinni: LGBT propageerib lisaks homoseksuaalsusele ka transseksuaalsust, kuid naistespordis on juba asjad sassi läinud: meestest “uusnaised” tahavad võistelda naistealadel ja nopivad seal parema füüsilise vormi tõttu pärisnaiste eest medaleid hulgi ära, ja see on ajanud vihale ka LGBT liitlased radikaalfeministid, sest see lihtsalt pole õiglane.
Konservatiivse maailmavaatega naised teavad, kes nad on ja mida tahavad. Nii kirjutab EKRE naispoliitik Kadri Vilba: “Kui firma on deklareerinud, et aastaks 2030 peavad pooled töötajad olema naised, siis kas Sa naisena soovid sellesse firmasse tööle kandideerida? Palun põhjenda oma “jah” või “ei” vastust. Alustan ise: mina ei taha sellesse firmasse tööle kandideerida, sest tahan, et mind tahetaks minu oskuste ja teadmiste pärast, mitte selle pärast, et lihtsalt olen naine. See oleks mulle solvav.”
Mis tunne võib olla naisel, kes kandideerib ametipostile, kus on tugevad kandidaadid, nii mehed kui naised, ja saab siis töö, kuid ka ühtlasi info, et tema kasuks tehti valik seetõttu, et firma on ühinenud “mitmekesisuse”, “kaasatuse” ja “võrdõiguslikkuse” ideoloogiaga, ning nende valiku määras kandidaadi sugu, mitte kompetents?
Tõeline, oma soo üle uhke naine oleks just solvunud, et arvesse ei läinud näiteks tema magistrikraadi ja efektiivne töö mõnes firmas, vaid sugu – see alavääristab tema tegelikke saavutusi naisena. Vasakliberaalid ei saa aru sellest, et naisi “kaitstes” nad tegelikult alavääristavad neid – naised peaksid nende arvates justkui kogu aeg kõrvalist abi saama, et elus läbi lüüa, ise nad nagu polekski selleks võimelised. Tõeline edu on siiski see, kui inimene saavutab midagi ise, mitte ideoloogiliste programmide kaudu – need jätavadki mulje, nagu oleks naised nõrgemad, saamatumad ja rumalamad.
Võib kindel olla, et enamik edukaid karjäärinaisi on ise elus läbi löönud, mitte pole selleks kasutanud võrdsusvoliniku abi, nõudnud “triibuliste nimekirjade järgimist”, taotlenud kohtu teel endale ametit, sest vastasel juhul on see “diskrimineerimine”, jne.
Naised, kes on ühinenud vasakliberaalsete ideoloogiatega, ei saa tegelikult aru, kuivõrd äraspidiselt need töötavad – võitlusse viiakse pealtnäha õige asja eest, aga lõpuks oled ikkagi kellegi teise võitlust pidanud ja kunstliku tulemuse saavutanud.
Kui inimene tahab olla ilus, tark ja hea, siis peab ta ikkagi ise omal jõul selle poole püüdlema, mitte nõudma teistelt, et nood teda sellisena näeksid ja tunnustaksid.
Lõpetuseks üks arvamus abordist. Radikaalfeministidest eemaldunud naine kirjutab nii: “Ma ühinesin naisõiguslusega abordiõiguse kaitseks, sest minu arvates annab see naistele küll halva, aga siiski võimaluse lahendada olukord, kus sa oled rase, aga täiesti üksi ja vahenditeta, et see laps üles kasvatada. Kui ma olin feministide ridades ja käisin meeleavaldustel, hakkas üha enam jääma mulje, et kaitstakse õigust lahendada sel moel oma kergemeelsuse ehk “tööõnnetuse” tagajärgi. Siis ma hakkasingi järele mõtlema, abordiõigust toetan siiani, aga hädavõimaluse, mitte õigusena, sest abort ei ole ühelegi naisele lihtne ja kerge, kuigi just selline mulje on neist feministlikest võitlustest jäämas.”
Uued Uudised