Esmaspäeval hakkas rahandusminister Mart Võrklaev Riigikogus küsimusele vastates jagama soovitusi, kuidas automaksu mõju hajutada, mille peale märkis EKRE esimees Martin Helme, et minister õpetab otse parlamendi ees, kuidas maksudest kõrvale hiilida. “Miks te seda automaksu siis üldse teete?” küsis ta. See juhtum aga näitab selgelt, et Kaja Kallase valitsuses on lapsministrid, kes ei saa aru sellestki, mida nad reaalselt teevad.
Mõne aja eest rääkis üks inimene Uutele Uudistele Reformierakonna taustast ja edasine jutt võib olla lausa tõsi, arvestades poliitoravate praktikat. Nimelt rääkis see inimene nii: “Mina ja mu sõbrad oleme kogu aeg olnud Reformierakonna toetajad, sest kümmekond aastat tagasi oli neil edukate erakonna maine, aga mitmed mu sõpradest hakkasid lausa poliitikuteks. Neile õpetati parteikontoris seda, kuidas poliitikas tegutseda ja kui me istusime koos, siis muljetasid nad sellest ka meile. Nimelt õpetati neid nii, et kui tahad midagi tõsist saavutada, siis tulebki see kiiresti ja vaikselt ära teha ning tagajärgedega alles hiljem tegelema hakata. Põhjendati seda üsna pragmaatiliselt: kui hakata küsimust arutama rahva ja huvigruppidega, siis on kindel, et asi jääb venima, sest kõik hakkavad omi seisukohti sisse suruma, eesmärk lahjendatakse ja tulemusteni ei pruugita niipea jõudagi. Kui asi vaikselt ja kiiresti ära teha, siis on kõik muidugi vihased ja populaarsus langeb, aga tagasi pöörata on seda juba raske. Populaarsus aga taastub, sest inimesed lepivad paratamatusega ja jõulisus isegi meeldib neile. Muidugi õpetati ka seda, et kui asi siiski tuleb enneaegselt välja, siis tuleb tekitada segadus selle ümber, lubada, et kõigi huvid on kaitstud ja asi veelgi kiiremini ära teha. Muuhulgas õpetati ka tagala kindlustamist, näiteks fikseerides ära, et eelnõud on kellegagi ikkagi arutatud jne.
Sellise teooria järgi on Reformierakonnas välja õpetatud terve põlvkond noorpoliitikuid, kes on hiljem saanud flaierijagajatest otse ministriteks ning keda iseloomustab hoolimatus rahva arvamuse vastu ning töötamine teerullimeetodil, alates Taavi Rõivasest ja lõpetades nüüd Mart Võrklaevaga.”
See jutt tundub tõena, sest just nimelt nii Reformierakond teebki. Mõnedki kooskõlastusringid algatatakse suvel poliitilises vaikuses, huvigruppidele antakse materjalidega tutvumiseks aega minimaalselt, eelnõud surutakse läbi kiirustades, neid ka usaldusega sidudes, muudatusettepanekuid ei arvestata, eesmärgiks on kiire kinnistamine seaduseks – hiljem võivad tüssata saanud inimesed vihased olla, aga neil pole enam midagi teha ja ajapikku lepitakse ka tõeliste “kirves selga”-seadustega. Nii juhtus abielupilastamise seaduse, riigieelarve, maksutõusude ja palju muuga. Automaks on küll takerdumas, aga ohtra hämamise saatel üritatakse ka sellega kiiresti “ühele poole” saada.
Sama käekirja näeb ka Nursipalu saagas, kus algul taheti kõike üldse rahvast mööda minnes ära teha, protestide ilmnedes hakati valetama ja hämama, oma kodude kaitsjaid üritati isegi “Kremli agentideks” sildistada ning lõpuks suruti otsused ikkagi teerulliga läbi. Kõik see on Reformierakonna strateegia ja taktika, mida õpetatakse noorpoliitikutele parteikontoris selgeks ja mida nad järgivad läbi elu. Sellele lisandub mõistagi ka lojaalsus eurodirektiividele.
Kui aga rahva ja huvigruppidega ei arvestata ning ainsateks “analüütikuteks” ja “spetsialistideks” on poliitoravad ise, siis sünnivadki praakseadused, mis viivad alla majanduse ning hävitavad demokraatia. Riiki juhivad lapspoliitikud, kes pole täiskasvanuks saanudki, kes lähtuvad ühest õpetusest, kes ei tunne ega tea alternatiive oma arvamistele, kes on kitsarinnalised ning tegutsevadki vaid kitsas ideoloogilises ja poliitilises ruumis.
Nii riik põhja lastaksegi, eriti kui oravate võimupartneriteks on väga tugevalt ideoloogilised sotsid-marksistid ja poliitprojekt Eesti 200, kuhu on kogunenud uskumatult erineva tausta, arusaamade ja minevikuga “endised” igalt elualalt.
Uued Uudised