08.03.2024
Riigikogu saal
Juhtusin neljapäeval Riigikogu istungit vaatama ja järjekordselt ei pidanud pettuma. Hea etendus, sarnasus NLKP kongressiga, puudus vaid püsti aplodeerimine, kuigi kestvad kiiduavaldused olid. Kuulad, vaatad ja mõtled, no mida juttu. Tuli meelde Aristophanese öeldu: “Elu on nagu teater, sest kõige suuremad kelmid istuvad sageli kõige parematel kohtadel.“
Kuigi viimasel nädalal oli töökohal väga vähe rahvateenreid, siis isegi nendest suurem osa ei saanud aru või said parteipõhiselt, millest räägiti. Vaatasin ka kõike-teadjast Google otsingust, mis on Roheline Eesti, kliimaneutraalne Eesti, et mida seal kirjutatakse.
“Roheline Eesti“ on kirjastuse Varrak raamatusari, oli veel Eesti Roheline Liikumine ja ega suurt rohkem midagi ei leidnud. Aga sõnapaari kliimaneutraalne Eesti puhul oli lugemist küllaga. Silma jäi, et see on Euroopa Komisjoni visioon tuleviku maailmast. Aga kahjuks ulmevaldkonnad jätavad mind tavaliselt külmaks,eriti nõndanimetatud kliimasoojenemisest.
Koolis sai kunagi õpitud ka seda, mis on CO2. Süsihappegaas ehk süsinikdioksiid tekib kuumutamisel piisava koguse hapnikuga, samuti hingamisel. Taimed, vetikad ja bakterid seovad süsihappegaasi ja vett ning kasutavad valguse neeldumisel vabanevat energiat fotosünteesi käigus, et toota süsivesikuid.
Süsivesikud annavad energiat, aga tuleb välja, et teevad meid ka paksuks. Paneme maksu peale. Pimedas fotosüntees ei toimu, järelikult kui tahame kosuda, peame valges jooma. Nali naljaks, aga rikkalikult tuleb ka CO2 ka vulkaanipursetel ja kuumaveeallikatest. Saan samas aru, et inimtekkelise süsihappegaasi hulk on märgatavalt suurenenud, aga seda ikka põhjusel, et saaksime paremini elada ja mida rikkalikum on elustiil, seda rohkem seda tekib. Mäe otsast on hea öelda, et sööge muru ja putukaid, meie siin aga langetame metsa ja ajame rohekütust ahju. Varsti avaneb ilus vaade Toompea nõlvalt Tartu vanalinnale.
Nii nagu murul, on väga tähtis roll ka putukatel, ilma milleta ei saa me keegi hakkama. Muru sööb kahe suupoolega CO2-te ja putukad tolmendavad taimi, et me saaksime kohvi juua, süüa maitsvat mee- või moosisaia, panna võileivale kurk või tomat. Toidulaualt kaoks laias laastus kolmandik. Peale maitsva kakao ja eelpool mainitu ka maitseained, puuviljad jne. Nii et putukad, keda soovitavad “ rohelised“ nahka pista, on tegelikult meie tublid abistajad, kes meie elu siin Maal võimalikuks teevad. Kahjuks hävivad ka paljud liigid tänu meie uskumatule tarbimisele, klantsmaailmale. Küsiks kõigi nende võitlejate-hävitajate käest: “Millal viimati puu istutasite, lillepeenra rajasite, muru niitmata jätsite (loomulikult kui te seda ära ei söönud)?“
Eesmärk kliimaneutraalsusele on väga üllas, aga tähtis on see, kas ja kuidas see mõju läbi erinevate tegevuste saavutatakse. Olgu siis selge plaan ja õige kujundamine, mõistlik üleminek sellele. Ettevõtjatele, ja mitte ainult neile, on see oluline. Aga mõtlematute kohustustega ja idiootlike plaanidega on see väga raskesti saavutatav ja tohutult kallis. Kõik see hullus, mida arutu järjekindlusega aetakse, püütakse ülikiirelt ellu viia, on lollus kuubis, sest teaduslikud käsitlused-nõuded ei ole tõendatud, kohati vastuolulised ning kindlasti ka ajas muutuvad.
Kahjuks või õnneks puudub ka minul pikk plaan,aga lühike on. Alustaks nii, kõik kliimapöörajad, kellel on majasuurune auto,loobuksid sellest. Ka kõik need, kellel on väiksem, aga tuunimisel kasutatud loomset nahka ning kallist väärispuitu ja muud tilu-lilu, käiksid jala. Riigisektoris suure palga saajate, ametnike asenduskorterid ehitada ministeeriumitega ühte majja. Ärge kasutage kodust tööle sõites lifti. Ei oleks vaja rahva raha eest autosid liisida ega kütust osta. Panna samade hoonete sööklates restoranihinnad, mis vastaksid palkadele. Ja kui mõned virisevadki, et selle pisku juures, mis meile makstakse, jääb kõht tühjaks, siis võtku võiku kaasa või külastagu mõnda rahakappi. Kõik kuluhüvitiste ja preemiate maksmine, tegemata töö eest, jääks ära. Kes on pikka aega riigisektoris end täis söönud või on lihtsalt paksud, maksvad trahvi. Lahkuja kustutab alati tule, ka need, kes roheenergiat tarbivad. Roheelektri kasutaja tunneb ära selle järgi, et kabineti seinal on rohelised juhtmed.
Samas ei saa unustada ka madalapalgalisi riigitöötajaid, kes kodulinnast tööl käivad. Nendele paneme seisma rohebussid. Lugesite õigesti “seisma“, mitte sõitma. Riik tellib ja rahvas maksab hea meelega kinni põhiliini uued bussid. Tallinnas näiteks:Kesklinn, Viimsi, Rae, Lasna-, Õis-, Mustamäe.
Bussid on nii pikad, et ulatuvad töökohast koduni. Lähed tagant peale ja vastavalt sihtkohale väljud. Ei saastet ega midagi, bussi katusel võiks olla muru, puud-põõsad, et loodus saaks oma toidu ja meie CO2-te vähemaks. Aga kes käib jala saab preemiat. Kärpekohti on veel palju, aga ei hakka mina rahvateenrite tööd ära tegema.
EV president on juba otsa lahti teinud, elab seal kus töötab, aga selle pesast lennukiga, koos saatjatega ekskurseerimisele võiks piirid panna. Sarnaselt temaga leiavad Rahvaalgatuse loojad, et väike ja paindlik Eesti võiks olla teenäitajaks, mitte järellohiseja.
Urmas Milvek