09.03.2024
“Kunstnikud” otsustasid räige märtsipommitamise just aastapäeva eel taaselustada. See ei olnud ilus tegu.
Täna möödub 80 aastat sellest päevast, mil “punakotkad” tegid suure osa Tallinnast rusudeks ja tapsid arvukalt rahulikke elanikke. Nüüd teeb Vene vägistajaarmee sama Ukrainas, käekiri ei muutu neil kunagi.
Märtsipommitamine on endiselt valus meenutus nii neile, kes selle läbi elasid, kui ka linnapildile, kust kadusid tollal paljud hooned, mida nüüd vaid piltidel näha saab. Kogu Eestile tähendas see teise okupatsiooni eelhoiatust.
Täna meenutame juhtunut ja mälestame hukkunuid, kuid peame ka võitlema selle eest, et sõjataevas Tallinna kohal enam tulekahjudest kumama ei hakkaks. Võitleme siiski pisut teistmoodi, kui need “kunstnikud”, kes tõid sõja suurte panoraampiltidena uuesti Eesti pealinna.
See on hirmutusaktsioon. Üks kaitseliitlane rääkis sellest, kuidas nad õppisid ühes asulas linnalahingu pidamist ja vanemad inimesed olid tänavatelt kostuvast šokeeritud – neile tulid karmid aastad meelde. Kui on vaja, siis tuleb harjutada, aga selliseid asju tuleks teha minimaalselt – sõda ei ole igapäevaelu loomulik koostisosa ja ka rahuajal ei maksaks seda koju kätte tuua.
Märtsipommitamise ohvrid on maetud Siselinna kalmistule, sellesse kompleksi aga kuulub ka Kaitseväe kalmistu, kus kõrgub pronkssõdur, okupant, kelle relvavennad hävitasid 1944. aastal Tallinnat. Samas puhkavad ka paljud Eesti eest elu andnud kaitseväelased.
On küüniline, et okupant on endiselt koos oma ohvritega. EKRE algatas alles hiljuti pronkspuusliku kõrvaldamise seaduse eelnõu, aga võimuliidu saadikud Riigikogus keeldusid võõrvõimu sümbolit kõrvaldamast ja nii ongi 80 aasta möödumisel märtsipommitamisest seesama punaarmeelane sellel samal kalmistul aukohal. Kord peab tulema see aeg, mil leinajad teda enam ei näe.
Ukrainat pommitavad “punakotkad” tuleb tiivutuks lasta, aga see pole okupandi kõrval asuva Eesti riigi teha, meil tuleb koondada relvad oma taeva kaitseks. Küll aga peaks Ukraina taeva puhastamise eest hoolitsema need riigid, kellel on Ukrainale võimalik anda hävitajaid ja raketisüsteeme, siis jõuavad Vene impeeriumi kotkad väga kiiresti maa peale. Kahjuks on sõnu olnud rohkem kui tegusid.
Märtsipommitamine on eestlastele valus mälestus. Meenutagem seda, kuid ärgem toogem neid aegu ei pildis ega tegelikkuses tagasi, vaid hoidkem uus sõda endi jaoks ära.
Uued Uudised