Kaja Kallase valitsus lõhestab automaksuga Eesti ühiskonda ja see on kasulik Putinile

Hiljuti “Esimeses stuudios” esinenud EKRE esimees Martin Helme juhtis tähelepanu sellele, et Kaja Kallase valitsuse poliitika ei kaitse Eesti inimesi, vaid tekitab neile aina lisaraskusi, mis toob kaasa rahva pettumise oma riigis ning võõrandumise riigivõimust – kui aga inimesed ei näe riigis tuge, vaid tunnevad oma nahal selget röövimist, on see tõsine oht omariiklusele.

Reformierakond on pikka aega loonud narratiivi, et kui nende lammutavat poliitikat ei toetata, siis olevat see ühiskonna lõhestamine (oma õiguste eest võitlemise samastamist vaenlase toetamisega kasutavad ebademokraatlikud jõud sageli) ja see olla kasulik Putinile. Aga sama väide töötab ka vastupidi: kui Kaja Kallase valitsus röövib ühiskonda paljaks, siis tekib samuti sama efekt, valitsuse röövpoliitikast tekkinud konflikt on kasulik idanaabrile.

Automaksu vastu on Ühiskonnauuringute viimase uuringu kohaselt 76% Eesti inimestest, kusjuures mitte ainult poliitilised jõud, vaid ka arvukad survegrupid on seda vastuseisu väljendanud – põllumehed, motosportlased, maainimesed, lapsevanemad, puudega inimesed jne. Seda maksu tahavad läbi suruda enneolematult madala toetusega võimuliit ja eriti väikese toetusega peaminister – vähemus on astunud teerulliga enamuse vastu. Ühiskond on kriitilises julgeolekuolukorras lõhki ja seda on teinud valitsus.

Vähimalgi määral ei päde valitsuse väide, et automaksu olevat vaja kaitsekulutuste kompenseerimiseks – kuna rahandusminister Mart Võrklaev on öelnud, et maksutõusudest saadav raha läheb “igale poole” ning automaksu on põhjendatud ka kliimameetmetega, siis kaitsekulutused pole maksutõusude puhul küll esmatähtis faktor, vaid valitsus püüab sellega lappida oma vale majandus- ja kärpepoliitika tagajärgi.

Kui kaitsekuludeks on vaja raha, siis Postimehe pealkiri ütleb, kus seda saab: “Ministeerium tellib 120 000 euro eest säilenõtkuse tagamise uuringu”. Vajalik raha läheb asendustegevustele ja kui seda uuringut ongi mingil põhjusel vaja, siis tehtagu uuringud pärast kaitsevõimekuse puudujääkide likvideerimist.

Kaja Kallase valitsus lõhestab ühiskonda automaksuga just siis, kui Ukraina rinnetel on rasked ajad. Kui inimesed tunnetavad, et riiki ei hooli neist, vaid hoopis röövib neid, siis hakkab mõranema ka kaitsetahe, ikka tekib küsimus, et kas sellist riiki me peamegi kaitsma? Muidugi ei muutu ükski inimene sellistest kahtlusest kohe putinistiks ega loobu riigi kaitsmisesse panustamisest, aga tegu on psühholoogilise mõjuga – inimestes lõhutakse oma riigi tunne, pannakse ta kahtlema ja see on eriti ohtlik sõjaaegadel, mil oma riigi kaitsmisel tuleb teha kiired ja sageli rasked otsused.

Valitsusel peaks olema tugev rahva poolehoid, kuid Kaja Kallas on suutnud enda vastikuks teha. Kui praegu algaks sõda, siis läheb enamik meestest sõdima kodumaa eest Kaitseväe ridades ja oma ohvitseride juhtimisel – keegi ei lähe lahingusse valitsuse või peaministri eest, kes ometigi juhivad riiki ka sõjaajal. Valitsuse kõige populaarsemaks ministriks on kaitseminister Pevkur, kuid tedagi toetab vaid kolmandik inimestest – mis juhtimisvõimelisest valitsusest me räägime?

Selle küsimusega haakub ka Nursipalu teema, kus on loodud tuntav narratiiv, et kes on laienduse vastu, on Putini poolt. See on väga räige mõttekäik, sest samas vastandatakse Kaitsevägi ja liitlased ning eestlaste koduarmastus – ja selles vastandamises ei saa võitjat olla. Kui, siis ainult valitsus, kes saab oma tahtmise.

Kui inimesed sunnitakse kodust loobuma, siis võivad nad sellega leppida – ju siis on vaja. Aga okas jääb hinge ja see on alateadlik, mitte “Kremli narratiiv” – mitte iga inimene ei suuda vaadata poolehoiuga liitlassõdurit, kes harjutab nüüd tema kodukohas tulistamist. Inimene ei muutu sellest riigivaenulikuks ega Putini-sõbralikuks, ta lihtsalt muutub tuimemaks. Ja sellist asja kasutatakse väga ohtralt infooperatsioonides.

Kui kohalikud ei toeta liitlasi südamega ja neil jääb vajaka ka iseenda kaitsetahtest, kaotavad ka liitlasüksused mõtte – miks surra riigis, kus rahvas ei võitle ise ega tunnusta liitlasi? Pealegi on suurema sõja korral igal NATO sõduril oma kodumaa, mis vajab samuti kaitset ja nad oleks meelsamini seal. Selle koha pealt on väga ohtlik Reformierakonna poliitika, mis on alati lootnud ainult liitlastele ja vähem oma kaitsetahtele – liitlased ei pea kaitsma rahvast, kes iseennast ei kaitse.

Nii uuristavad Reformierakond ja Kaja Kallase valitsus Eesti ühiskonda, surudes läbi rahva seas ebapopulaarseid otsuseid ja häälestades inimesi kaude riigivõimu vastu, samuti vastandades näiteks inimeste koduarmastust ja kaitsetahet, tsiviilelanikkonda ja kaitsestruktuure jne. Ja muidugi annab suure löögi ühtsusele see, et Eestis eelistatakse võõraid omadele ehk põlisrahvale, et Eesti muudetakse eestlaste kodumaast üha anonüümsemaks europrovintsiks, täidetakse inimestega, kel pole põhjust eg tahtmist seda maad kaitsta.

Kaja Kallas on teinud ära väga suure töö, et Eesti ühiskonnas oldaks üksteise kõri kallal, et eesti inimestes kaoks usaldus oma riigi vastu ja et nad tunneks ennast kodus võõrastena. See on kasulik teadagi kellele…

Uued Uudised