10.03.2024
Kui tõe sildi all levitatakse valet.
Ma kirjutan selle artikli raske südamega. Ent ma tunnen, et ma pean.
Nimelt äsja jõudis minuni informatsioon, et Soomes, Helsinki Ülikoolis, on 2016. aastal kaitsmisel olnud Sigrid Kaasik-Krogeruse väitekiri, milles on viidatud minu esseedele. Kontrollimisel selgus, et tegemist on võltsinguga, et mitte öelda laimuga.
Argumentide moonutamine nende kritiseerimise asemel
Oma ingliskeelses väitekirjas “Formatiivse hetke normatiivsed lood. Eesti rahvusliku identsuse konstrueerimine Postimehes Euroopa Liitu võtmise protsessi ajal” viitab Kaasik-Krogerus minule lk. 185 järgnevalt:
“Towards the end of the accession process, Estonia’s membership is also compared to colonization. Commenting on the ideas of Estonia’s linguist Jüri Eintalu, a Journalist article writes: ‘As a result, formally Estonia might become an equal member of the European Union but this does not save us from intellectual colonization.’ 120 (PM, 09.02.2002).”
Joonealuses märkuses on lisatud eestikeelne tsitaat:
“Tulemuseks on, et vormiliselt võib Eestist küll saada Euroopa Liidu võrdõiguslik liige, kuid see ei päästa meid intellektuaalsest koloniseerimisest.”
Viidatud on ainult Postimehe kuupäevale.
Uurimisel selgub, et see tsitaat on pärit Rein Veidemanni artiklist “Eesti vaimu lahkumine”, Postimees, 08. veebruar 2002. Ent see ei ole minu tsitaat. See on Rein Veidemanni tsitaat. Sedasi on Rein Veidemann oma artiklis iseloomustanud minu artiklit, mis ilmus mujal: “Intellektuaalsest imperialismist”, Sirp, 18. jaanuar 2002. Viimast artiklit Kaasik-Krogeruse väitekirja bibliograafias aga ei ole.
Seejuures ei olnud minu essee “Intellektuaalsest imperialismist” üldsegi mitte pühendatud Eesti Euroopa Liitu astumisele. Teemaks oli hoopis intellektuaalne imperialism või kultuuriline hegemonism ja Eesti kuulumine lääne kultuuriruumi. Eesti astumine/kuulumine Euroopa Liitu on ainult osa sellest teemast.
Rein Veidemanni ülal nimetatud artiklis ei sisaldu Euroopa Liitu võtmise võrdlemist koloniseerimisega. Selline väide koloniseerimisest ka ei järeldu selles artiklis kirjutatust. (Kui Rein Veidemann oleks kirjutanud, et Euroopa Liit ei päästa meid maavärinaist, siis ei tähendaks see, et ta kirjutas, et Euroopa Liit põhjustab maavärinaid.) Niisiis on Kaasik-Krogeruse väide “Eesti kuuluvust on võrreldud ka koloniseerimisega” selle artikli puhul kas otsene laim või ülim küündimatus.
Kaasik-Krogeruse väitekirja erakordselt ebamäärane ja laialivalguv sõnastus jätab lugejale mulje, et ka mina olin üks neist, kes argumenteeris Euroopa Liitu astumise vastu.
See on laim ja ei vasta tõele. Tegelikult hääletasin ma Euroopa Liitu astumise poolt. Minu artiklid kritiseerisid mitte Euroopa Liitu kui niisugust ja mitte Eesti astumist Euroopa Liitu, vaid Euroopa Liitu astumise propaganda demagoogilisust ja ühekülgsust.
Oma kirjanduse nimekirjas viitab Kaasik-Krogerus minu esseele “Tulevikku on raske prognoosida”, Postimees, 8. august 2003.
Ent kuigi see artikkel esineb väitekirja bibliograafias, pole väitekirja tekstis sellele kordagi arusaadavalt viidatud. Väitekirjas esineb sellele artiklile küll paar viidet Postimehe kuupäeva järgi, artikli autorit ja pealkirja mainimata. Kuid artikli autorile jäävad need viited müstilisteks.
Oma selles essees selgitasin, kuidas europropagandistid on väljendit “euroskeptik” kallutatult ja vigaselt kasutanud. Selles artiklis kirjutasin ka eksplitsiitselt:
“Ma pole veel midagi öelnud ELi vastu ega väljendanud kahtlusi selle liidu suhtes. Mida ma tegin, oli see, et väitsin, et europropaganda Eestis on olnud ebademokraatlik.”
Arusaamatuks jääb mulle ka see, miks Kaasik-Krogerus oma väitekirjas nimetab mind lingvistiks. Artikli “Tulevikku on raske prognoosida” päises on mind õigesti nimetatud filosoofiks. Ka soome keeles on sõnas “filosoof” kaks f-tähte. Eksimine peaks olema võimatu.
Ingliskeelse väitekirja bibliograafias on eestikeelsete artiklite pealkirjad jäetud inglise keelde tõlkimata (seda tehakse, lisades pealkirja järele kandilistesse sulgudesse tõlke). Võib-olla selleks, et lugeja ei saaks teada, millest need artiklid tegelikult kirjutavad.
Kaasik-Krogerus tegelikult ei analüüsi ei minu ega Veidemanni argumente. Pigem kasutab ta nende autorite aadressil halvustavat tooni, kleebib silte, omistab suvaliselt tagamõtteid, ignoreerib või moonutab nende seisukohti, esitades neid kontekstist välja tõstetult või moonutatult.
Teadus versus usk
Kaasik-Krogeruse väitekirja sellelt samalt 185. leheküljelt loeme edasi järgnevat:
“Also like have only hope (being), failure to hope is almost entirely communicated by Journalist articles.”
Ma üritan seda tõlkida:
“Samuti nagu ainult lootust (olemist), on ka lootuse puudumist peaaegu täielikult edastatud ainult ajakirjanduslike artiklitega.”
Niisiis nimetab see tollane dissertant mind lingvistiks ja minu (või hoopis Rein Veidemanni, aru on võimatu saada) mainitud esseid ajakirjanduslikeks, vastandades seda nähtavasti teaduslikule meetodile.
Tegelikult aga on näiteks Russelli või Chomsky ajakirjanduses ilmunud artiklid teaduslikumad paljude teadlaste ametlikest teaduspublikatsioonidest.
Mis puutub minu ülal mainitud artiklitesse, siis need on olnud juhitud ratsionaalse otsustamise teooriast ja teadusmetodoloogiast.
Ratsionaalse otsustuse tegemisel tuleb arvesse võtta nii otsuse võimalikke positiivseid kui ka negatiivseid tagajärgi ning nende summarset mõju vaagida.
Firma edukuse hindamisel tuleb samuti arvesse võtta nii tulusid kui ka kulusid, sest kasum on nende vahe. Kasum on positiivne ainult siis, kui tulud ületavad kulud.
Ent mitmesuguste erinevate ideoloogiate esindajad eeldavad sisuliselt, et negatiivsetest tagajärgedest ja kuludest ei tohigi rääkida.
Kaasik-Krogeruse arusaam näibki olevat, et kui keegi rakendab ranget teaduslikku meetodit soosingus olevale poliitilisele ideoloogiale, siis on see ajakirjanduslik ja õõnestab lootust ning usku. Teisisõnu peab ta pimedat usku teaduseks ja teaduslikku meetodit ajakirjanduslikkuseks.
Kuna niisugune väitekiri Helsinki Ülikoolis üldse kaitsmisele pääses (kas seda õnnestus ka kaitsta, pole ma uurinud), siis on mul raske vältida muljet, et Helsinki Ülikool ei ole enam ülikool.
Tegemist on mitte ülikooli, vaid propagandakeskusega, mis pakub poliitilises soosingus olevatele ideoloogiatele teaduslikkuse autoriteeti, kasutades selleks vigast tsiteerimistehnikat, suvalist interpreteerimist ja isegi otsest laimu.
Siiski ei taha ma varju heita mitmesuguste institutsioonide reaalteadlastele.
Ülalnimetatud propagandistlik väitekiri oli kaitsmisel Helsinki Ülikooli sotsiaalteaduskonnas, meedia-ja kommunikatsiooniuuringute alalt.
Väga madala intellektuaalse ja moraalse tasemega inimesi ei tohiks ülikooli vastugi võtta.
Ma soovitan Helsinki Ülikoolil see peudoteaduskond kinni panna.
Jüri Eintalu, filosoof, PhD
Bibliograafia
Eintalu, Jüri “Intellektuaalsest imperialismist” Sirp, 18. jaanuar 2002 https://dea.digar.ee/page/sirp/2002/01/18/3
Eintalu, Jüri “Tulevikku on raske prognoosida” Postimees, 8. august 2003 https://arvamus.postimees.ee/2040275/tulevikku-on-raske-prognoosida
Kaasik-Krogerus, Sigrid “Normative Stories of the Formative Moment: Construction of Estonian National Identity in Postimees during the EU Accession Process” Academic Disseration, Helsinki 2016
https://helda.helsinki.fi/items/04b081d2-0af4-4473-bfba-4ec48c6b3273 https://www.academia.edu/74360478/Normative_Stories_of_the_Formative_Moment_Construction_of_Estonian_National_Identity_in_Postimees_during_the_EU_Accession_Process
Veidemann, Rein “Eesti vaimu lahkumine” Postimees, 08. veebruar 2002 https://arvamus.postimees.ee/1919537/eesti-vaimu-lahkumine