10.03.2024
Soomes vasakpoolsed kasutavad streike relvana konservatiivse valitsuse vastu.
Soomet raputavad juba hulk aega mitmesugused streigid.
Neljapäeval, 7. märtsil lohutas Helsingin Sanomat lugejaid, et kaks nädalat kestvad streigid, mis algavad esmaspäeval, 11. märtsil, panevad küll seisma Soome ekspordi, kuid vähemalt ei puuduta tavatarbija argielu – ühistransport ja lasteaedade töö jäävad seekord kavandatud meetmete ringist välja.
Streikide laine sai alguse juba sügisel. 2. oktoobri Helsingin Sanomat teatas, et ametiühingud plaanitsevad mitmeid meeleavaldusi, näiteks tunniseid tööseisakuid ja töökohtadelt väljamarssimist. Ametiühingud teatasid ühtlasi, et kui need meetmed ei mõika, võetakse streigirelv kasutusele.
Rahulolematust põhjustavad valitsuse kavatsused uuendada tööjõuturgu puudutavaid seadusi ja määrusi. Soome sotsiaalturvasüsteem on suurelt osalt tänu töörahva võitlusele ehk ametiühingute jõupingutustele välja arendatud selliseks, et kes oskab ja viitsib natuke nuputada, võib selle toel terve elu ära elada, päevagi tööl käimata.
Ajakirjanduses on selliste „kavalpeade“ kohta ajapikku mitmeid näiteid toodud. Valitsused, kus vasakjõud enamasti on osalenud ja näiteks sotsiaaldemokraatide juhitud valitsustes isegi määravat rolli mänginud, on selle nähtuse peale ainult õlgu kehitanud ja raha juurde laenanud, nii et Soome riigivõlg on praeguseks juba kasvanud üle Euroliidus kokku lepitud lubatava piiri.
Soome praegune valitsus on suuresti Põlissoomlaste eestvedamisel kavasse võtnud senine majandust laastav areng mõistlikumasse suunda pöörata. See on vasakjõududele andnud hea ajendi kanda teise valdkonda üle innukas võitlus, mida kogu suve jooksul on peetud, et Põlissoomlaste erakonna ministreid rajalt maha võtta ja üldse kogu erakonnast valitsuses lahti saada.
Streike on Soomes korraldatud pidevalt. Uue iseloomu annab nähtusele see, et kui seni on streikide põhinõudmiseks olnud palgatõus, ehk streigid on olnud seotud majanduslike taotlustega, siis nüüdsed streigid on omandanud selgesti poliitilise aluspõhja.
Peaminister Petteri Orpol jätkub iseloomu ja meelekindlust mitme eest. Praegune valitsus on mitmel korral selgesti kuulutanud, et ähvardustele ja väljapressimistele ta alluda ei kavatse. Lihtsalt sellepärast, et muid võimalusi peale valitsuse läbiviidavate muudatuste Soome arenguks mõistlikus suunas lihtsalt ei ole.
Ametiühingud aga ajavad oma jonni. 14. detsembril pani streik üheks päevaks seisma kogu rongi-, metroo- ja trammiliikluse. Ka paljud elektrijaamad lõpetasid ööpäevaks elektri tootmise. Veebruari keskel läksid suured toidupoed, nn hüpermarketid kaheks ööpäevaks kinni. 11. märtsil algab paljusid suurtööstuse ettevõtteid hõlmav kahenädalane streik, mis paneb seisma kogu Soome ekspordi. Need on ainult mõned näited ametiühingute jõuvõtetest, millega valitsusel tuleb kuidagi toime tulla.
3. veebruaril andis Petteri Orpo Yle hommikuses telesaates Ykkösaamu intervjuu, kus seletas, et senine tööjõuturu reguleerimise mudel kolme osapoole läbirääkimiste näol on pärit juba 1940datest aastatest. See tähendas, et tööjõuturgu puudutavad seadused arutati esmalt läbi tööandjate liidu, ametiühingute ja riigivõimu esindajate osavõtul ja läksid siis parlamenti kinnitamisele. Kunagi see töötas. Pärast 2008. aasta majanduskriisi aga pole selle süsteemi abil suudetud toime panna ühtki pööret paremusele.
Praegu käib kõva kangutamine selle ümber, kus, millal ja millest läbi rääkida. Ametiühingud tahavad harjunud kombel vastaspoolele läbirääkimiste käiku dikteerida ja sisu endale soodsas suunas ohjata. Valitsus ja Ettevõtluse keskliit püsivad aga kindlalt selle juures, et läbirääkimisi peetakse ainult nende ette antud teemadel. Arutada võib, aga otsuseid teevad valitsus ja parlament, on peaministri kindel seisukoht.
Ametiühingutele valus konnasilm on võimalus kohalike kokkulepete sõlmimiseks tööandjate ja töövõtjate vahel. Mõistetav – see tähendaks ju ametiühingu üldriikliku diktaadi alt väljumist ja iga sel kombel sõlmitud leping vähendaks ametiühingu võimu. Valitsus kavandab kohalike kokkulepete sõlmimise õiguse laiendamist, Tööstustööliste ametiühingu esimees Riku Aalto teatas aga 8. märtsil Helsingin Sanomate intervjuus, et nende ametiühing tahab seda õigust sootuks ära kaotada.
Valitsuse meetmed on kavandatud tööpuuduse vähendamiseks ja sedakaudu ühiskonna heaolu suurendamiseks. Ajakirjandus aga kipub sagedasti seda teemat käsitlevaid kirjutisi alustama mantraga, et Põlissoomlased kipuvad vaeste inimeste sissetulekuid kärpima – väide, mida esitatakse kui endastmõistetavat tõsiasja, mis mingit tõestamist ei vaja.
Parlamendi esimees, kunagine Põlissoomlaste erakonna juht Jussi Halla-aho on konflikti olemuse tabavalt kokku võtnud.
„Meie ühiskonna keskne probleem on see, et me teeme hiigelsuuri kulutusi vaesuse sümptomite vastu võitlemiseks, selle asemel et pingutada vaesuse kaotamise nimel. Vaesust ei saa sotsiaaltoetuste abil ära kaotada.“
Halla-aho leiab, et ühiskond vajab selliseid struktuurseid muudatusi, mis võimaldaks kõigil töövõimelistel tööd teha, ise oma elu juhtida ja vabalt valikuid teha. Teiste antud armuandide abil ei tule sellest midagi välja.
„Paraku on asjad täna nii, et väikesepalgalisele tööle on töötajaid raske saada, kuna puhtalt kätte jääv tulu on tihti väiksem kui see, mida võib saada, kui üldse midagi ei tee. See, et palga eest ei tasu tööd teha, on nii mõistusevastane kui ka avaliku sektori majanduse seisukohalt väljakannatamatu olukord.“
Halla-aho selgitab, et mõttetu on võtta suur osa tuludest maksudega inimesel käest ära ja hakata seda siis mitmesuguste riiklikult rahastatud teenuste kujul tagasi jagama. Nii on inimesed sunnitud maksma ka selliste teenuste eest, mida nad ise ei vaja või ei kasuta. Õiglasem oleks, kui inimesele jääks rohkem raha kätte, nii et ta võiks teha valikuid ja maksta rohkem, kuid ainult selliste teenuste eest, mida ta tõesti vajab.
„Minu veidi vandenõuteooriamaiguline oletus on see, et selline sõltuvuse illusioon on üles ehitatud teadlikult, kuna see teeb igasuguse avaliku rahakasutuse kritiseerimise äärmiselt raskeks. Väga raske on nõuda mistahes avaliku sektori kulutuste kärpimist, kuna mistahes kärpimine riivab alati suurt osa elanikkonnast. Ja seda on eriti hea kasutada argumendina kõikide uuenduste vastu, et näe põlissoomlased tahavad teie lastelt ära võtta tasuta koolituse, soodsa hinnaga lasteaiakohad ja palju muid teenuseid.“
„Loomulikult me ei taha seda,“ jätkab Halla-aho ja seletab, et ebaõiglane on see, kui inimestele nende tuludest sõltumata jagatakse ühtviisi ühiskondlikke hüvesid, nagu tasuta õpikuid, lapsetoetusi ja palju muud. Süsteem on teinud kõigist soodustuste saajad ja seepärast tekitab iga katse midagi muuta kohe vastuseisu, et nüüd tahetakse tulla minu tasku kallale, mina sellega ei lepi.
„Nii ongi tekkinud praegune olukord – riik laenab igal aastal kümme miljardit jooksvate kulude ja võlamaksuprotsentide katteks,“ nendib Jussi Halla-aho lõpetuseks.
Paul Oja, Uued Uudised Soomest