Riigikogu EKRE fraktsiooni saadik Jaak Valge kõneles tänasel riigikogu istungil kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse eelnõud kaitstes, et rahval võiks olla võimalus korraldada kohalikes omavalitsustes rahvahääletusi. Paraku lükati see koalitsioonihäältega tagasi.
Jaak Valge: „Täna 90 aastat tagasi istusid kusagil siin lähedal ruumides koos Konstantin Päts, Johan Laidoner ja mõned sõjaväelased, võib-olla veel ka August Rei selleks, et jälgida sündmuste arengut. Mis sündmused hakkavad tänasel päeval toimuma, see oli juba varem kokku lepitud.
Kella kahe paiku anti Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Tondil paiknevates kasarmutes häire. Õppeplatsile rivistus kaks aspirantide kompaniid, kuulipildujakompanii ning suurtükipatarei, kokku umbes 400 meest. Õppeasutuste ülem kolonel Aleksander Jaakson teatas, et minnakse eriülesandele. Meestele jagati relvad ja lahinglaskemoon ning kolm kompaniid liikusid kesklinna. Need noored mehed võisid arvata, et lähevad Eesti riiki kaitsma, ega teadnud, et marsivad demokraatiat likvideerima. Aga nii see oli. Aspirandid võtsid kontrolli alla südalinna ja Toompea ning piirasid sisse Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja selle Tallinna osakonna residentsid Narva maanteel ja Merepuiesteel. Poliitilise politsei ametnikud vahistasid kohalviibijad. Kokku arreteeriti mitusada vabadussõjalaste juhti ja aktivisti üle Eesti. Vabadussõjalased vastupanu ei osutanud. Tõenäoliselt nad arvasid, et kui nendevastane aktsioon tõesti teoks saab, siis selgub kohe, et nad milleski süüdi ja see noor liikumine kui süütu kannataja saaks uusi poolehoidjaid.
Valitsuse koosolek algas alles kell veerand viis. Kella viiest kehtestati kaitseseisukord kogu riigis kuueks kuuks kaitseseisukord ning Johan Laidoner nimetati kaitsevägede ülemjuhatajaks ja sisekaitseülemaks. Põhiseaduse §80 kohaselt sai aga riigivanem kaitsevägede ülemjuhataja määrata ainult mobilisatsiooni väljakuulutamise või sõja alguse korral. Kohe sulges Laidoner oma otsusega Eesti Vabadussõjalaste Liidu ning keelas koosolekud „nii kinnistes ruumides kui ka lahtise taeva all“ ja meeleavaldused. Kohe keelustati ka kümne perioodilise väljaande ilmumine ning tühistati kolme ajalehe ilmumisluba.
Nii algas autoritaarkorra kehtestamine. 15. märtsil kokku tulnud Riigikogule rääkis Päts, et rahvas on haige ja valimised tuleb edasi lükata. Rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse kohaseid Riigikogu ja riigivanema valimisi ei toimunud kunagi. Erakonnad keelustati. Sügisel, kui Riigikogu kokku tuli ja sealt hakkasid kostma opositsioonilised hääled, saadeti Riigikogu laiali.
Miks see lugu praegu eriti tähtis on? Aga sellepärast, et kahes Eesti esimeses põhiseaduses ja kui arvestada ajutist põhiseadust, siis kolmes, oli rahval õigus algatada rahvahääletusi, aga pärast täna 90 aastat tagasi alanud riigipööret seda õigust enam ei ole. Kui juhtuks tõeline ime ja käesolev eelnõu vastu võetaks, siis looksime rahvaalgatuse korras algatatud rahvahääletused, küll ainult kohalikes omavalitsustes.
Nüüd lähen teema juurde ja alustan tsitaadiga Jüri Raidlalt: Rahva kaasamine on väljendina iseenesest nonsenss. Rahvas on kõrgeima võimu kandja, kes kaasab oma võimu teostamiseks parlamendi ja valitsuse, mitte vastupidi.”
Pole põhjust pikalt iseloomustada ka praegust olukorda meie riigis. See on parlamentarismi kriis, esindusdemokraatia kriis ja poliitiline kriis ning üha rohkem kodanikke ja ka õigusteadlasi ning isegi meie põhiseaduse autoreid saab aru, et vaja on lahendusi ning lahenduseks võiks olla see, kui kodanikud kui kõrgeima võimu kandjad saaksid võimaluse korrigeerida esindusdemokraatlike institutsioonide tegevust. See ongi autentne, klassikaline demokraatia. Sest praegune olukord, mil parlamendis on valitsuskoalitsioonil kahekolmandikuline ülekaal, kodanikest aga usaldab valitsust kaks korda vähem, ning kodanikud ei saa mitte midagi muuta, ei ole demokraatia seisukohalt normaalne. Kodanike sekkumine ei pruugi ilmtingimata tähendada rahvahääletusi. Sest sel võimalusel endal on ennetav mõju. Just see võimalus lahendaks ka praeguse kriisi, sest valitsus ei saaks teha otsuseid, mis on selgelt kodanike enamuse tahte vastased. Mingit obstruktsiooni ega usaldushääletusi ei oleks vaja. Loomulikult on sel puhul vajalikud ka targad künnised ja võib-olla ka teemafiltrid.
Mõistan, et osal poliitikutest on hirm selle ees, et kodanikud saavad riigielu küsimusi otsustada. Aga kohalikul tasandil seda hirmu ei peaks olema. Käesolev eelnõu puutubki kohalikke omavalitsusi ning sellega muudetakse kohaliku omavalitsuse korralduse seadust nii, et rahvas saaks algatada siduvaid referendumeid.”