Varro Vooglaid: „Eesti riigielu korraldamisel on ideaalid ja reaalsus omavahel väga tõsises nihkes“

Riigikogu EKRE fraktsiooni liikme Varro Vooglaiu kõne tänasel Riigikogu istungil kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel, mis koalitsioonierakondade häältega tagasi lükati.

Varro Vooglaid: “Täna möödub 90 aastat 1934. aasta 12. märtsi riigipöördest, mille üheks väga oluliseks põhimõttelise tähtsusega tagajärjeks oli asjaolu, et sellega läksid kaotsi rahvaalgatuse õigus ja rahvahääletuste algatamise õigus kui kaks väga olulist instrumenti, millega rahvas saab teostada oma võimu kõrgeima riigivõimu kandjana. Sellel hetkel läksid need põhimõtteliselt kaotsi. Siiani ei ole meie rahvas neid õigusi tagasi saanud.

Ja eks see olukord viitabki sellele veelgi põhimõttelisemale ja laiemale probleemile, et Eesti riigielu korraldamisel on deklareeritud ideaalid ja reaalsus omavahel väga tõsises nihkes. Seda nihet me näeme põhimõtteliselt kõikide oluliste põhimõtetega seonduvalt, aga kindlasti ka seonduvalt demokraatia põhimõttega. Mis on ideaal? Ideaal on deklareeritud põhiseaduse esimeses paragrahvis, mis ütleb, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Noh, iseseisvuse ideaali nihkes olemisega on samuti probleem, sellest me praegu rääkima ei hakka. Aga vaatame seda, kuidas on selle demokraatia ideaali teostamisega Eesti Vabariigis lood.

Kui Eesti on riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas, siis loomulikult peaksid rahval olema reaalsed võimalused selle staatuse teostamiseks, vastasel juhul on tegemist tühja ideaaliga, sisutühja ideaaliga – deklareeritud on, aga ei teostu. Kuidas võiks rahvas saada seda oma staatust teostada? Millised vahendid võiksid rahva käsutuses selleks olla? No esimene, vägagi elementaarne vahend on rahvahääletuste kaudu oma staatuse teostamine, oma võimu teostamine. Kuidas on Eesti Vabariigis reaalselt rahvahääletustega lood? Kas keegi oskab peast öelda, millal toimus meil viimane rahvahääletus? No ma ei küsi teilt praegu valju häälega vastust, aga mõelge korraks, millal see oli, millal viimati Eesti rahvas sai ühegi riigielu otsuse langetamisel ise kaasa rääkida, ise otsustajaks olla. See oli rohkem kui 20 aastat tagasi. See oli 15. septembril 2003. aastal, mil toimus referendum Euroopa Liiduga liitumise küsimuses. Siiski, nagu me teame, oli taustaks massiivne, riiklikult rahastatud ja ka ellu viidud propaganda, selleks et saada õige vastus. Aga see selleks. Fakt on see, et üle 20 aasta ei ole Eestis korraldatud mitte ühtainsat referendumit. Põhiseaduse kohaselt teatavasti referendumeid algatada saab kes ainukesena? Riigikogu. Rahval endal referendumite algatamise õigust ei ole. Ehk siis veel kord, reformuleerime: rahvas ise referendumeid algatada ei saa kehtiva põhiseaduse kohaselt. Riigikogu pole pidanud vajalikuks üle 20 aasta rahvale sellist võimalust pakkuda. Reaalsus.

Lähme edasi. Kuidas saaks veel rahvas teostada oma võimu kõrgeima riigivõimu kandjana? Algatades parlamendis seaduseelnõusid. Rahvaalgatuse õigus – seda ka ei ole alates 1934. aasta 12. märtsist. Edasi. Kuidas saaks rahvas veel teostada oma staatust kõrgeima riigivõimu kandjana? Valida endale presidenti. Seda õigust ka ei ole. 1933. aasta põhiseadusega oli riigivanema valimisõigus rahvale ette nähtud, kehtiva põhiseadusega seda õigust meie rahval ei ole. Lähme edasi. Kuidas veel saab rahvas teostada tema staatus kõrgeima riigivõimu kandjana? Noh, mitte ise enam mingisuguseid otsuseid langetades, nagu rahvaalgatuse õiguse ja rahvahääletamise õiguse puhul see oleks. Aga hea küll, otsustades siis vähemalt selle üle, kes peaks olema need inimesed, kes langetavad kõik riigielu otsused rahva asemel või rahva eest või rahva esindajana. Ja siin me jõuame siis Riigikogu valimiste korrani, kohalike omavalitsuste valimise korrani. Presidendi valimisõigust teatavasti mitte mingil kujul ei ole, nagu juba räägitud. Me peame vaatama, milline see kord siis on, kas selle korra kaudu reaalselt teostub rahva tahe. Kas reaalselt teostub see, et rahvast saavad esindama need inimesed, keda rahvas tahab ennast esindamas näha? Ma väidan, et ei teosta, see kord on väga vildakas. Esimene väga põhimõtteline probleem on ju üleriigilised nimekirjad, mis võimaldavad hääli üle kanda, selle tõttu istub siin saalis parlamendiliikmetena väga palju inimesi, terve rida inimesi, keda tegelikult rahvas ei ole enda esindajaks valinud. Ja parlamendist on jäänud välja inimesi, väga palju inimesi, kes said palju rohkem hääli kui terve rida inimesi, kes on täna parlamendiliikmeteks. Ei teostu ju rahva tahtmine sellega seonduvalt, kes peaksid rahvast esindama. Edasi, see e-valimiste kord on ju selline, et on täiesti läbipaistmatu, täiesti kontrollimatu ja selle tõttu täiesti ebausaldusväärne, nii et eksisteerivad väga põhimõttelised ja tõsised kahtlused, kas üleüldse saab käsitleda valimiste tulemusi legitiimsena ehk rahva tegelikku tahtmist esindavana. Vot selline olukord on meil siis päriselt riigis, kus põhiseaduse esimeses paragrahvis on deklareeritud demokraatia ideaal.

Ja nüüd siis jõuame me tänase eelnõuni, kus ei paluta mitte midagi enamat kui seda vähest, et vähemalt kohalike omavalitsuste tasandil võiks algatada siduvaid referendumeid. Hea küll, riigis ei saa rahvas algatada, Riigikogu ise ka ei algata juba mitu aastakümmet ühtegi referendumit, aga vähemalt kohalike omavalitsuste tasandil natukenegi harjutada demokraatiat. Ja mida me näeme mõne hetke pärast, kui see lõpphääletus tuleb? Valdav enamik Riigikogu liikmetest, ilmselt koalitsioon peaaegu in corpore hääletab selle eelnõu järjekordselt prügikasti.

Ja mida me siis kokkuvõttes võime öelda sellise olukorra kohta? Võime öelda mitte seda, et Riigikogu enamus ei poolda seda konkreetset eelnõu, vaid tegelikult reaalselt Riigikogu enamus, valdav osa koalitsiooni näol ja ilmselt ka osa opositsiooni näol ei poolda tegelikult demokraatlikku riigikorraldust. See on reaalsus. See on tegelik reaalsus. Praeguses olukorras minu keel ei paindu nimetama Eestit demokraatlikuks riigiks nendelsamadel põhjustel, mida ma kirjeldasin. Ja olukord on selles mõttes veel hullem, et mitte ainult Eesti tegelikult ei ole demokraatlik riik, vaid enamik Riigikogu liikmetest ka reaalselt ei taha, et Eesti oleks demokraatlik riik, sellepärast et siis ei saaks nii vääramatult ellu viia ette paika pandud poliitilist programmi, võib juhtuda, et rahva tahtmine hakkab sellele jalgu jääma. Selline olukord on loomulikult häbiväärne, see ei ole kooskõlas põhiseaduses deklareeritud ideaalidega. Ma siiralt loodan, et ma kunagi näen päeva, kus see olukord muutub.“