Normaalne inimene ei toeta ei rohepööret ega rohepöörast valitsust

Euroopa ja Eesti hädade üheks põhjuseks on läbimõtlemata hüsteeriline rohepööre, mis kergitas Eestis elektrihinnad lakke juba poolteist kuud enne Venemaa agressiooni Ukrainas ja mis on nüüd Euroopa tänavatele ajanud tuhanded põllumehed, kellelt tahetakse võtta leib ja elutöö.

Eesti majandusraskused on Reformierakonna ja Kaja Kallase tekitatud ja siingi on üheks komponendiks rohepööre, mis on majanduse laostanud ja teeb seda edaspidi üha hullemini, sest kõik kliimameetmed on ahistavad, röövivad ja vaesestavad, nagu näiteks Brüsseli poolt kehtestatav renoveerimiskohustus.

Kolmapäeval Riigikogus esinedes rääkis EKRE saadik Siim Pohlak sellest, kuidas meie toidukauplustes tunglevad inimesed, aga tööstuskaupade poodides on vaikus – vaesuvad inimesed ostavad toiduaineid, mitte tööstuskaupu. Käisin neljapäeval ringi Tallinn-Väikese asumis, mis laiub lääne- ja edelasuuna raudteede ning Pärnu maantee kahe viadukti vahel ja kus võib leida kümneid (või lausa sadakond) ehitus- ja sisustuspoode, kuid on ainult üks toidupood Juurdeveo tänaval – ja seal paistis tühjus tööstuspoodides eriti silma.

Mõni “roheline” plaksutab selle peale käsi – Maa päästmiseks ongi vaja tarbimist vähendada! Aga “kliimavõitlejad”, nagu revolutsionäärid ikka, ei mõtle selle peale, mis saab neist kauplustest, kui käivet ei ole, ja mis saab tootmisfirmadest, kelle toodang ladudesse kuhjub ning seetõttu pole mõtet enam toota ja inimesi tööl pidada. Tööstust ja kaubandust ootavad ees rasked ajad.

Kuidas rohepööret ka ei vaataks, selles pole midagi head. Selles pole looduskaitset, on vaid mingi abstraktne võitlus CO2-ga, samas kui Nursipalu ja Rail Balticu ees langevad metsad ning varsti tahetakse hakata fosforiiti songima, et selle seest akudele vajalikke muldmetalle leida.

Mina julgen kodanikuna deklareerida, et ei toeta rohepööret ega ühtegi valitsust, kes seda ellu viib, ma ei tee midagi selleks, et see absurd ellu viidaks ja õnnestuks, ja veel enam, ma teen kõik, et seaduslikkuse piirides ja kodanikuvastupanuna, mis on üks demokraatia elemente, et seda hullust takistada. Ja ma tean, et totalitaristlik rohepöördeplaan tähendab ka “eitajate” represseerimist, aga võitlused ei ole kunagi kerged.

Olukord on sealmaal, et ühiskonnas toimuvaid protsesse ei saa enam pealt vaadata, vaid tuleb pool valida, ja mõistusega inimesed peaksid rohepöördest eemale sammuma. See pole üleskutse, vaid soovitus kõigile, kelle arvates minnakse väga valet teed. Meie otsused on meie kõigi enda teha ja mina rohehullusega ei ühine.

Totalitaarne ühiskond pole minu jaoks. Sain sellest aru koroonapiirangute aegu, mil meid mõneks ajaks kodudesse suleti. Ma ei lepi ühegi totalitarismi vormiga, olgu selleks kasvõi kägistav “kliimavõitlus Maa nimel”.

Jüri Kukk, toimetaja