16.03.2024
(:) kivisildnik
Tänane teema on valus, piinlik ja iseäranis ebameeldiv, nii et kallis lugeja ehk annab mulle andeks, kui ma alustan veidi kaugemalt ja kandun kirjanduslikesse teemadesse. Kirjanduse propageerimiseks tuleb ikka vahel öelda sõna või kaks. Oli aasta 1995. Minu selleks hetkeks juba endine kehalise kasvatuse õppejõud Ville Sonn tõusis üldsuse huviorbiiti. Jätke see fakt hoolega meelde, seosed on siin ilmsed ja vastuvaidlematud, olen ju hilisem kahekordne maailmameister jne.
Ühesõnaga minu sportlikel saavutustel on mitmeid põhjuseid, millest kõige kaalukam ja otsustavam on sm Sonni panus treeneri ja ka, nagu võib oletada, vaimse teejuhi ning mentorina. Vähem oluline ei ole siinjuures ka sm Sonni kirjanduslikud kalduvused. Kes siis ei mäletaks tema klassikalist pöördumist täissuitsetatud Püssirohukeldris: “Kas te naljakaid luuletusi tahate kuulata?”
Aga katastroof ei piirdunud avaldamata jäänud vemmalvärssidega. 1995. aastal ilmus sm Sonni sulest romaan “Võõras”, alapealkirjaga “Jutustus KGB abilisest”. Tegemist oli memuaarse teosega, kus võõrvõimu vabatahtlik ja entusiastlik abiline, sõprade jaoks muidugi reetur ja nuhk, rääkis oma vägitegudest. Jälk, muidugi jälk.
Siit on pikemalt mõtlematagi selge, et mitte ainult minu sportlasekarjäär, vaid ka kiivakiskunud üritus kirjanikuna on inpireeritud kagebiitide mahitamisest – ilma NKVD karvase käeta poleks minusugune susserdaja saanud ridagi paberile, avaldamisest rääkimata. Kuidas oleks võimalik olnud, et noor, tundmatu, musta kaelaräti ja pruuni särgiga sürrealist, nagu ma tudengipõlves olin, oleks saanud lepingu riikliku kirjastusega – honorariks tuhanded okupatsioonirublad, mida inflatsioon oli küll juba purema hakanud, aga ikkagi.
Aga mis tähendab siis juudaseeklite odav vahetuskurss – reetmine on ometigi fakt – Eesti Raamat oli kommunistide kirjastus ja “Dava vita” verisulis autor ei ole siiani Kommunistlikust Noorsooühingust välja astunud, tont teab, kus ta oma punast liikmepiletit varjab. Sellelt dokumendilt vaatab vastu penikoorma pikkuste blondide kiharate ja pehmete näojoontega pahur hipi, ilmselt homo.
Eelmise okupatsiooni ajal nägid normaalsed inimesed normaalsed välja, see tüüp oli aga punkar, käis ringi rottidest näritud kraega, iidne tsiklimehe jope seljas ja ehitaja kiivri komponentidest valmistatud sarvilise viikingi peakate uljalt kuklasse lükatud – Ilmselt siis kas satanist või Skandinaavia surmametalli aktivist, vahet pole. Igal juhul hirmuäratav, karvane ka nagu kurat.
Kui seda kõik võiks veel põhjendada dekadentlike moevoolude või nooruse rumalusega, siis järgneval ei ole enam mingit vastuvõetavat selgitust. Ma ei tea, kellele ma seda kõike räägin ja milleks, minu sadadest tuhandetest lugejatest on FB tõe- ja käteväänamiskeskkonna andmetel järgi jäänud ehk kümmekond samasugust kommunisti ja reeturit, nad tuleks kõik kinni püüda ja vastutusele võtta.
Aga see, mis nüüd selgub, on ikka täiega raju: lisaks kahtlasele iseseisvusparteile olen ma olnud tegev ka Tiit Madissoni nn Rahvuslaste Keskliidu Tartu osakonnas, ja mitte lihtliikme või toetajana, vaid juhatuse liikmena. Nagu hiljem selgus, oli Tiidu näol tegemist osavalt vabadusvõitlejaks maskeeritud riigikukutajaga.
Püüti kinni ja pandi vangi. Terrorismi oleksin peaaegu unustanud, sest tuvastati mingi vana vintpüss – suuremat ohtu Eesti vabariigile mina üldse ette ei kujuta. Tiit pandi selle sooloprojekti eest ka kinni. Kuidas mina puhta nahaga pääsesen, ise ka aru ei saa, tuleb koheselt välja selgitada. Samas on asi niigi selge, viga on süsteemis.
Ja lisaks sellele olen veel konservatiivide erakonna liige, kes ei kavatsegi välja astuda ega oma parteid alternatiivmeedias solgiga üle kallata – kas ma ei ole siis eesti rahva ja ameeriklaste õiglase sõja kõige kurjem vaenlane? Muidugi olen. Sellised on kõik need kahes ülikoolis kommunistliku partei ajalugu ja kolmandat piiblit õppinud nn rahvuslased.
Ma mõistan meie väga austatud alternatiivmeedia süsteemset selgitustööd EKRE vastu, jutte sellest, et vaimsed ja õilsad protestide korraldajad ei vastandu kellelegi ja peavad muudkui dialooge, mõistagi homode ja feministidega. Ega siis alternatiivmeedia protestihääled ei saa kuidagi ERR/EPL-i soroslastest režiimi õilistamise püüdlustest erineda, siis ju keegi ei kuulaks ega austaks ja nende publikuga juhtuks seesama, mis minu lugejatega – kaovad ühe nädalaga olematusse.
Mina kui kagebiitide ja terroristidest riigikukutajatega lähedalt seotud isik, pealegi luuletaja, seda endale lubada ei saa. Mul läheb kogu selle jampsi kuulamisest süda pahaks, samasuguse ila ajamisel lõhkeks põis. Ma tõesti vastandun homoaktivistidele, sõjaõhutajatele, riigireeturitele ja lastekohitsejatele ning ma ei pea mingit dialoogi raibete ja värdjatega. See on välistatud.
Kuna ma oleks niikuinii lähipäevil mittevastandujate poolt paljastatud, siis otsustasin ma kõik ise ausalt ära rääkida. Ühtegi lugejat ega vaatajat kaotada enam niikuinii ei ole – kõik on ise aru saanud, millise kohutava monstrumiga on minu näol tegemist. Olen asetatud ajaloo prügikasti Larka ja Sirgu vahele, paras. Nii ongi parem.
Mõelge, kui mõni tõelise opositsiooniga liitunud vaimsuse ja tantrismi guru või suvaline soroslik dialoogialdis põhulõug oleks üritanud mind paljastada, ehk ei oleks keegi ta segasest jutust mõhkugi aru saanud ja hea sõda oleks minu patsifistliku agitatsiooni tõttu nurjunud ja mõni ukrainlane ehk ellugi jäänud? Kes oleks siis tema odava orjatöö ära teinud, ega ometi mõni mittevastanduv kaasava dialoogi virtuoos? Ebatõenäoline.
Te võite mulle rääkida mida tahes, seltsimehed tõelised opositsionäärid-mittevastandujad. Rääkige energiatest ja vaimsusest ja mittevastandumisest ja sellest, et Eesti riik on tegelikult hoopis burksiputkade registris, ja et te olete nii õilsad, et teil kasvavad praovahel alpikannid. Ei usu, ei kuula, ei huvita. Pealegi ma olen vaimsem kui teie, mul on selle kohta tõendusmaterjal.
Mina olen teid kuulanud, nüüd kuulake mind. Peagi ilmub mul raamat, mille kaanele on kirjutatud “Pederastide hirmuvalitsuse all”, lugege see läbi ja vaadake, ehk tunnete ennast mõnes pooletoobises tegelaskujus ära. See raamat on avar nagu meri, sinna mahub igasugust solki, muuhulgas ka vaimsust ja ogarat dialoogi.
Nii et, ikkagi ja ilmtingimata tuleb Sven Sildnik valida riigikokku. Juba reetur Simm üles, et kui mind pandi kinni, siis tuleks kongi toppida ka pool riigikogu. Valige paberil, valige elu. Sõtta ei tiku me, sõja peale situme!
( : ) kivisildnik
Pärnus 16.03.2024