Kaasaegne “liberaalne demokraatia” toob tagasi Bastille`i ajad

Liberalismi “isaks” on Suur Prantsuse Revolutsioon, mis oli küll suunatud türannia vastu, aga “õnnistuse” sai revolutsiooni giljotiinide vereojades. Tundub, et ajalugu kordub, ülestõusnud vabadusihalejast saab uustürann ja liberalism ei tähenda enam vabadust. Bastille`i päev on Prantsuse rahvuspüha, aga tänapäeva Bastille´d ründavad nii “kollased vestid” kui ka farmerid.

Kogu liberaalses Läänes tõmmatakse demokraatiat kokku. Sõnavabadust tapetakse vihakõneseadustega. Kultuurikonflikte algatavat massimigratsiooni kritiseerida ei tohi. Kliimamuutustesse on kohustuslik uskuda. Võim koondub “keskusesse”. Kes kõige sellega kaasa ei lähe, saab represseeritud. Euroopa Liidu tulevik on totalitarism. Eliit ei saa taas toimuvast midagi aru ja elab oma mullis, uskudes oma ilmeksimatusesse ja põlates rahvast.

Kaob ka parlamentarism ja tõestust pole vaja kaugelt otsida, Eesti on selles osas musternäide – opositsioon on Riigikogus sisuliselt tasalülitatud, nüüd hakatakse kuuldavasti piirama ka vaheaegade võtmist, et võimuliidu teerull ei peaks pidurdama, vaid võiks vabalt veereda.

Kui ei ole parlamentarismi, läheb poliitika tänavatele. Euroopas on see hästi nähtav põllumeeste protestidest – nad ei suuda kliimataraani muidu enam peatada. Eestis lähevad inimesed välja, et peatada eraomandit bolševistlikult maksustav automaks.

Kui poliitika on tänavatel, siis pole kaugel ka vägivald. Hollandis tulistas politsei juba kummikuule ja põllumehed rammisid omakorda nende autosid. Vähe on räägitud sellest, kuidas Kataloonia iseseisvusreferendumi järel suruti see liikumine sisuliselt jõuga maha. Liberaalne demokraatia ei ole enam demokraatia, sest ta peab püsimiseks jõudu kasutama.

Liberaalseid kruvisid keeratakse aina koomale ja see tekitab paratamatult küsimuse – millal tulevad jälle Bastille`i ründamised, kodusõjalaadsed konfliktid, vägivald eliidi riigivõimu ja rahvamasside vahel? Euroopa sammub just seda teed – lisaks sotsiaalsetele ja poliitilistele konfliktidele kardetakse kodusõda islamistlike jõududega Prantsusmaal ja mujalgi, sest võõrad kultuurid võtavad kristlikku Euroopat üle.

Kui esimesed kokkupõrked on vere valama pannud, kas siis riigivõim kui tugevam osapool taltub? Vaevalt, liberaalse Euroopa hetkeseis näitab, et kõigepealt proovitakse jõudu ja survet kasvatada. Muidugi kaasnevad sellega propagandistlikud rünnakud, mille käigus väidetakse endid demokraatiat kaitsvat, aga seda demokraatiat siis tavaliselt enam pole ja vägivalla on tekitanud politsei ja kodanikuvastupanu konflikt.

Vägivalda ei taha keegi, aga Läänes seda teed minnakse ning algatajateks on liberaalsed-marksistlikud võimukandjad. Ameerikas uputab president Biden riiki migrandimassi alla ning Texases on esimene konflikt alanud – kohalik rahvuskaart võtab piirivalvamise üle, et migrante tõrjuda, mitte vastu võtta. Ameerika ühiskond polariseerub kiiresti, aga relvi on seal väga palju.

Nii jääbki üle vaid oletada, millal kasvavad repressioonid sedavõrd suureks, et relvad tõstetakse taas ning minnakse Bastille`t ründama, kus see siis sümboolselt ka ei asuks. Pinged on pealtnäha rahulikus Euroopas suured ning kliimatotalitarism, islami pealtung, massimigratsioon ja ida poolt lähenev sõda võimendavad neid. Heaoluühiskonna ajad tunduvad Läänes läbi olevat.

Uued Uudised